Näitus Delta õppehoones. Olev Soans. Suur elutöö – Eesti piltatlas

23. jaanuarist kuni juuni lõpuni saab Delta õppehoones külastada Olev Soansi näitust „Suur elutöö – Eesti piltatlas“. Näitus avab ühe silmapaistva kunstniku ja kultuuritegelase elutööd, millega ta on jätnud sügava jälje Eesti ajaloolise mälu kaardile. Delta õppehoone seintele pannakse välja üle veerandsaja Olev Soansi kultuuri, ajaloo ja arhitektuuri kaardi. Näituse kuraatorid on Euroopa Komisjoni töötajad Maive ja Jüri Rute.

Alates Olev Soansi 100.-st sünnipäevast (29. mai 2025) on tema teosed olnud tutvumiseks väljas mitmetel näitustel. Selle eesmärgiks on kaasa aidata Eesti piltkaartide omaaegse tuntuse taastamisele üle Eesti. Näitused jõudsid Vormsile ja Saaremaale, Esna Galeriisse, Järva-Jaani, Käru Muuseumisse, Wittensteini Tegevusmuuseumisse ning Vändra Kultuurimajja, aga ka Brüsselisse Eesti esindusse. Lisaks Tartule on näitused avatud Tallinna Tehnikaülikoolis ja selle alla kuuluvas Eesti Mereakadeemias (merendus ja saared). Delta õppehoones toimuva näitusega samal ajal saab Eesti Maaülikooli Metsamajas tutvuda autori looduse ja maaelu piltkaartidega.

Maive Rute sõnul edastavad Olev Soansi kultuuriloolised kaardid olulise sõnumi kogukondlikust koostööst ja ühtehoidmisest, kestmajäämisest ka läbi raskete aegade. „Nendes töödes on vanematele inimestele taasleidmist ning noorematele avastamisrõõmu. See on võimalus süvitsi minekuks ja aja mahavõtmiseks,“ sõnas Maive Rute.

Olev Soans: „Esimese kaardiga alustasin 1973. aastal. Tegin parajasti kandidaaditööd, mis võttis palju aega ja energiat. Olin nii-öelda teadusliku mõtlemise lainele häälestatud. Sellega sobis niisugune mängimine kultuuriloolise kaardi kallal. Aktiivne puhkus“. (Martti Soosaar „Graafik Olev Soans“, Rahva Hääl, 29.05.1985)

Olev Soans oli legendaarne ERKI joonistamise ja plastilise anatoomia õppejõud. Näitusel saab süveneda ja avastada, kuidas kunstnik koos teadlaste ja mõttekaaslastega on kokku pannud erinevaid kihte ja teemasid Eesti ajaloo, looduse ja mõtteloo mitmekesisusest. Kunstnik on öelnud 1985. aastal antud intervjuus („Graafik Olev Soans“, Rahva Hääl, 29.05.1985): „Kui esimese kaardi sain valmis, unistasin julgelt kuuekaardilisest atlasest. Paar aastat läks mööda ja plaanid paisusid tosinale. Nüüd tunnen kahekümne kaardi juures, et kolmekümnega peaks välja tulema.“

Olev Soansi piltatlasel on lisaks vasegravüüris tiitellehele ja üldisele Eesti kultuuriloole kaardid kirjandusloost, spordist, teatrist, Eesti ajaloo tahkudest (navigatsioon, sõjad, ülestõusud, rahvuslik ärkamisaeg), ligi kümme arhitektuurikaarti ja mälestiste restaureerimine, põllumajanduse ajaloo kaardid, loodus ja looduskaitse, loomad (eraldi imetajad, linnud ja kalad). Linnadest said oma kaardid Tallinn ja Tartu, asutamise 350. aastapäevaks valmis Tartu Ülikooli piltkaart.

Kunstiteadlane Leo Gens kiitis piltkaartide loomingulisust Tallinna kunstihoone kevadnäituse ülevaates: „Julgeksin väita, et tõeliseks loominguliseks saavutuseks on Olev Soansi juba varem valminud ja näitusel eksponeeritud kultuuriloolised kaardid [...]. XVII saj. baroksete maakaartide laadis stiliseeritud suuremõõdulistes söövitustehnikas graafilistes lehtedes liituvad tervikuks erialane skeem ja kunstiteos. [...] Olev Soans on osanud sulatada hooned, laevad, kalad kaardisse selliselt, et nad on säilitanud informatiivsuse, samas aga muutunud kunstilise koe orgaanilisteks koostisosadeks. Tekst on dekoratiivse tervikuga lahutamatult seotud. Eriti stiilselt mõjub kaart „Gooti arhitektuur Eestis“, eri värvitoonide kasutamine õilistab graafilist lehte, rõhutab vanade maakaartide stilisatsiooni omapärast võlu.“ (Leo Gens „Kevadnäituse esimene osa“, Rahva Hääl, 04.04.1982).

Nõukogude okupatsiooni ajal olid paljud eesti teadlased ja kunstnikud veendunud, et kunst ja teadus on omavahel tihedalt seotud. Paljud kunstnikud tegid teadlastega koostööd ning ülikoolide ja teadusasutuste vahel toimus vilgas kultuuri- ja näitusetegevus, korraldati arutelusid teaduse ja kunsti omavahelise sünergia teemadel. Soans koostas ja illustreeris koos Georg Loognaga õpiku „Plastiline anatoomia: Funktsioon ja vorm kujutavas kunstis“ (1964) ning sisustas ERKI-s kogu NSVL-i kontekstis ainulaadse taideanatoomia õppekabineti. 1975 kaitses ta kandidaaditöö (praegu PhD) mittestatsionaarse aspirantuuri korras Tartu Riikliku Ülikooli Pedagoogika Kateedri juures.

Huvi Eesti kultuuri ja ajaloo, looduse ja inimese vastu tekkis kandidaaditöö ajal: „... Nojah esimese kaardi tegemiseks sain mitmeid impulsse. Mis neist määrav oli, ei oska öelda. Kõigepealt oli see „lainepikkus“, siis huvi kultuuriloo vastu, soov teha midagi vanade imetlusväärsete gravüürkaartide taolist, näiteks Ludwig Mellini haruldase «Liivimaa atlase» (1810) taolist. Ja tähtsuselt mitte viimaseks inspiratsiooni andjaks oli meie vaheldusrikas rannajoon, ilusa kujuga saared, samuti Peipsi ja Võrtsjärv. Olen hingelt ikka graafikuks jäänud, kuigi teen infograatikat.“ (Rahva Hääl, 29.05.1985).

Soans lõi omanäolise ja peene graafiliste kaartide süsteemi, millel on kujutatud seosed, sündmused ja looduspärand graafilise piltkirjana. Paarikümne aasta jooksul valmisid ligikaudu 40 Eesti suurt piltkaarti, mille koostajaid, konsultante ja abilisi oli kokku üle 80. Paljude teiste hulgas ka Lennart Meri, Jaan Eilart ja Gustav Ernesaks.

Kunstniku huvi eesti ajaloolise kultuurimälu kaardistamise vastu haaras kaasa suure hulga mõttekaaslasi. Kaartide jätkuv loomine ja avaldamine kujunes publiku poolt oodatud suursündmusteks: „Kiht kihi haaval kujutab Soans ikka üht ja sedasama maalappi koos selle tähenduslike, kaugemast või lähemast ajast pärit paikadega, inimeste, asjade ja hoonetega, samuti loomade, lindude, kalade ja puudega. [...] Sisu koostamisse oli kaasatud kümneid eksperte, kunstiteadlastest (Villem Raam, Juhan Maiste jt) bioloogideni (Mati Kaal, Tiit Randla jt). Eraldi huvitava grupi konsultantide seas moodustavad merendusajalooga tegelejad (Ants Pärna, Armas Luige, Bruno Pao, Uno Laur, Heino Kuivjõgi). Informatsiooni hulk kaartidel sai tohutu, nii et detaile võib tundideks avastama jäädagi. Soansi kaartide seeria kujunes lõpuks nii pikaks, et see ei mahu ära ühele näitusepinnale ning on jaotatud nelja Järvamaa mäluasutuse vahel.“ (Juhan Kreem „Eile nägin ma Eestimaad“, Sirp, 13.06.2025).