Asso Uibo: õppekava „IT mitteinformaatikutele“ on kui rätsepalahendus

Asso Uibo kirjutab, miks ta valis õppekava „IT mitteinformaatikutele“.

Kui minu käest küsiti, kas oleksin nõus kirjutama iseenda näitel loo sellest, miks tulla Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituuti õppima, siis olin kohe nõus. Tegelikult oleksin peaaegu juba ise avaldanud soovi jagada oma head kogemust, aga eestlane minus võitis.

Kui vaadata esmalt, kuidas põhjendavad õppekava eestvedajad selle eeliseid, jäävad kõlama igati loogilised argumendid, alustades muude kompetentside kõrval digipädevuse arendamisest ja targa tellija vaate esitamisest kuni iduettevõtlusega alustamise ning sertifikaatide ja tunnistuste väljastamiseni. Minule on selle kirjatükiga antud vabadus ja võimalus neid põhjendusi kinnitada, ümber lükata või teisest vaatenurgast laiendada.

Hariduse ja töökogemuse poolest on mul sotsiaalteaduste ja majanduse taust, kuid olen juba aastaid otsinud oma oskustele ja teadmistele täiendust hoopis teistsugustest distsipliinidest. Kui päris aus olla, on sotsiaalvaldkond oma filosoofiliste küsimuste, lõpmatute vaatenurkade ja arutlusvõimalustega mind isegi ärritama hakanud. Samas on reaalteadused oma kõige ehedamal kujul minu jaoks liiga abstraktsed ja, olgem ausad, enamasti ka hoomamatult keerulised. Seetõttu pakub õppekava „IT mitteinformaatikutele“ või teised sarnased ümberõppevõimalused ideaalset võimalust ühendada omavahel eri distsipliine.

Teoorias tundub, et see kõik võiks toimida, ja nii mõtlesin õppima asudes ka mina. Kuid kuidas on see päriselt olnud ja miks see tegelikult isegi minu ootusi ületas?

Enamik õpetatavatest ainetest on just selle õppekava jaoks loodud või olemasolevate ainete põhjal kokku pandud, st tegu on rätsepalahendusega. See on väga oluline, sest kursusekaaslaste taust on erinev ja väga vähestel on niivõrd tugevad IT-teadmised, et ollakse võimelised päris-IT aineid läbima. Sealjuures on igal üliõpilasel, kes soovib suuremat väljakutset ja tunneb vajadust näiteks programmeerimise, andmeanalüüsi või infoturbega süvitsi minna, võimalus võtta kõrvale edasijõudnute aineid. Siiski on juba mitu kohustuslikku ainet IT-ga vaid põgusalt kokku puutunud inimestele täiesti piisava raskusastmega ja mingit jalgade lohistamist ei saa endale lubada. Mulle isiklikult niimoodi meeldibki – kui on raske ja peab pingutama, siis õpib ka kõige rohkem.

See viibki mind järgmise põhjuseni – mitteinformaatikute õppekava on ideaalne inimesele, kellele meeldib ennast proovile panna ja kes soovib senistest kogemustest märkimisväärselt erinevaid oskusi arendada. Mulle on näiteks alati pakkunud huvi, kuidas programmid toimivad ja kuidas see kõik n-ö köögipoolel välja näeb. On ülimalt värskendav õppida midagi reaalteaduste alal, kus andmetel on jõud ja kõige aluseks on põhjuslikud seosed. Programmeerimisülesannet lahendades on sisuliselt kaks võimalust – kas programm töötab või mitte, see kas annab soovitava väljundi või mitte. Vahepealset varianti pole. Sedalaadi koduülesanded on minult heas mõttes une röövinud ja pannud pingutama. Kui pehmemal erialal on vaja näiteks kirjutada arutlev essee, siis isegi kui sa teemat väga ei valda, saad ikka midagi valmis kirjutatud. Tulemus on kole, aga tehtud. Andmeanalüüsis ja programmeerimises nii aga ei saa.

Sellisele pehmele ja kõik-sõltub-asjaoludest-lähenemisele vastanduv konkreetsus viib mind järgmise põhjuseni, miks olen õnnelik selle õppekava valimise pärast – need on arvutiteaduste instituudi inimesed. Mul on olnud võimalus kohtuda mitme suurepärase õppejõuga, kes on värskendavalt konkreetsed. Näiteks arutasime õppejõuga, mitu intervjuud tuleks sihtrühma esindajatega teha, et saada kätte piisav hulk andmeid tarkvaratoote arendamisega edasiminekuks. Saime väga selge vastuse – kuus kuni kaheksa on piisav, sest ühest küljest õnnestub väga harva vähemate intervjuudega hakkama saada ja teisalt saab veel harvemini kasulikku teavet rohkemate intervjuudega. Kui tavaliselt olen sellises olukorras harjunud pika argumentatsiooniga, et kõik sõltub ühest või teisest asjast ja iga olukord on erinev, siis selline konkreetsus oli väga lahe. Julgustan kõiki õppejõude olema aeg-ajalt vähem teaduslik, st mitte esitama seisukohti, mis on teoreetiliselt kõige õigemad, vaid ütlema lühidalt, mis on lihtsalt kõige mõistlikum.

Inimestest rääkides ei saa kuidagi ümber ka kaasõppijatest. See on väga mitmekesine seltskond ja sõlmitud on hulk põnevaid kontakte, aga kõige enam meeldib mulle asjaolu, et kõik õppijad on siin vabatahtlikult. Neid ei motiveeri mitte niivõrd diplom, mille abil oma karjääriga algust teha, kuivõrd võimalus õppida päriselt uusi ja vajalikke oskusi. Sellise suhtumisega on õppijatel hoopis teistsugune motivatsioon, tehakse asju, mis pakuvad huvi ja on mõistlikud, ning kui tehakse, siis maksimaalselt.

Ja mõistlikkuse juurest jõuan viimase põhjuseni, miks ma kõigile oma sõpradele ja tuttavatele sirge seljaga mitteinformaatikute õppekava julgen soovitada – see on paindlikkus selle kõige ehedamas tähenduses. See pole sisuline, vaid pigem vormiline aspekt, kuid ütlen ausalt, et kui see ei toimiks, olnuks mul väga raske õppekava normaalses tempos täita. Pere ja töö kõrvalt õppijatele on ainetes osalemine tehtud võimalikult mugavaks. Enamik õppetööst on võimalik ära teha distantsilt ja päris paljudel juhtudel ka endale sobival ajal. Parima tulemuse saab loomulikult kohal käies, kuid kui isiklik ajakava on väga pingeline, olen ka tihti öötundidel videoloenguid järelvaadanud ja praktikumide ülesandeid lahendanud. Igal juhul on minu jaoks parem, kui saan pärast tööpäeva lõppu õppeainesse täielikult süveneda, selle asemel et päeval loengus istudes pidevalt töökirjadele vastata. Lisaks vähendab selline paindlikkus mägatavalt õppimise ja tihedate graafikute ühildamisega seotud stressi.

Kokkuvõttes olen täiesti kindel, et õppekava „IT mitteinformaatikutele“ läbimine on mitmekordistanud minu motivatsiooni võtta vastu igasuguseid uusi väljakutseid. Kohe kindlasti on minu karjäär edaspidi lahutamatult infotehnoloogiaga seotud.