Doktorikraadi värske omanik Marharyta Domnich: ummikust päästis välja koostöö

15. jaanuaril 2026 kaitses Marharyta Domnich oma doktoritöö „Inimkesksete kontrafaktuaalsete seletuste arendamine seletatavas tehisintellektis“, tema juhendajad olid Raul Vicente Zafra ja Eduard Barbu. Sel puhul uuris arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo intervjuus, kuidas on kulgenud Marharyta senine teekond teadusmaailma ning millised võiksid olla tema järgmised sammud.

Kuidas Eesti üldse sinu teele sattus?

Tulin esimest korda Eestisse, et õppida Tartu Ülikoolis informaatika magistriõppes, mille läbisin aastatel 2017–2019. See võib näida kokkusattumusena, et elu tõi mind Eestisse ja et ma just siin doktorikraadi omandasin, kuid tegelikult on see paljude Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi inimeste töö tulemus. Eraldi mainimist väärib professor Jaak Vilo hea juhtimise eest ning Dmytro Fishman, kes mu bakalaureuseõpingute ajal Ukrainas nii entusiastlikult Tartut tutvustas, et see innustas mind siia magistriõppesse kandideerima. Need sündmused ja stipendiumi saamine kujundasid lõpuks tee, mis mind siia tõi. Suurt rolli mängis ka suurepärane õpetamine magistrantuuris. Dmytro Fishman ja Mari-Liis Allikivi näitasid mulle, kui inspireerivad ja sõbralikud võivad doktorandid olla. Näha Mari-Liisi instituudis teadlase ja õppejõuna andis mulle eeskuju, kelle poole vaadata ning suuna, mida suuna endale ette kujutada.

Miks sa otsustasid doktorantuuri tulla?

Sain magistrikraadi Tartus. Pärast seda läksin tagasi Ukrainasse lihtsa plaaniga: abiellun ja seejärel tulen tagasi. Siis algas koroonaaeg. Lennud tühistati, piirid suleti ja jäin pooleks aastaks kinni. Selle aja jooksul kaalusin kõiki võimalikke variante. Kandideerisin Jaan Aru projekti kaudu doktorantuuri ja samal ajal otsisin ka muud tööd. Mind ei valitud sellele doktoriõppe kohale – juba oli olemas tugevam kandidaat, Tarun, kellest sai hiljem minu tulevane kolleeg ja hea sõber.

Õnneks leidsin töö masinõppe insenerina ettevõttes Kappazeta. Seal töötatud aasta andis väga hea kogemuse, oli palju tööd ja palju vastutust. See viis ka olulise arusaamani, et olen võimeline tegema erinevat tüüpi tööd ning hakkasin endale seadma suuremaid ambitsioone.

Tundsin siiski puudust sidemetest Eesti tehisaruteadlaste ringkonnaga, filosoofilistest aruteludest tehisaru üle ning üldisemalt tundest, et mind selles kogukonnas märgatakse. Siis võttis minuga ühendust Raul Vicente Zafra ja tegi pakkumise tulla doktorantuuri. Meil oli väga pikk vestlus tehisaru seletavuse ja üldse elu üle. Kõik klappis väga hästi. Tundsin, et see oleks õige otsus ja võimalus oma teekonda jätkata.

Miks tundus Eesti selleks teekonnaks kõige parem koht?

Lisaks kõrgele akadeemilisele tasemele hindasin väga seda, kui sõbralikud ja avatud inimesed ülikoolis on ja kui sügav on nende soov asju paremaks teha. Mäletan poole päeva pikkuseid arutelusid selle üle, kuidas magistrikursusi paremaks muuta või kuidas doktorantuuris keskkonda parandada. Teadlastena oleme harjunud nägema kõikjal probleeme, kuid see, kui väga inimesed hoolivad, kinnitab mulle, et olen teinud õige valiku.

Kuidas jõudsid uurimisteemadeni, mis viisid lõpuks doktoritööni?

Ausalt öeldes müüs selle teema mulle maha Raul Vicente Zafra. Mu taust oli arvutinägemine ja algul kujutlesin, et teen doktoritööd selles valdkonnas, mõeldes visuaalse info töötlemisele. Samas on mulle alati meeldinud igasuguste teemade üle arutleda. Ükskord hakkasime rääkima, kui keerukas seletamisprotsess tegelikult on ja kui enesestmõistetavana me seda võtame. Pärast seda mõtlesin pikalt, kui huvitav oleks midagi nii sügavalt inimlikku kodeerida algoritmiks.

Image

Mida tundsid oma esimesel päeval doktorandina?

Esimesel päeval kehtisid endiselt koroonapiirangud. Kõik oli veebis ja ma mõtlesin, millised mu kolleegid väljaspool Zoomi välja näevad. Samal ajal küsisin endalt, kas on mõistlik Tartusse jääda, kui pean lihtsalt artikleid lugema ja koodi jooksutama. Minu elukaaslane kolis töö tõttu Tallinna ja pärast mõnekuist pendeldamist kahe linna vahel otsustasin samuti sinna kolida. See on pikk jutt, aga lühidalt öeldes olin pärast pooleaastast täielikku kaugdoktorantuuri valiku ees, kas katkestada õpingud või naasta Tartusse. Mul on väga hea meel, et mu elukaaslane oli nõus Tartusse kolima, see oli parim otsus ja tänu sellele ma lõpuni jõudsin. Spontaansed kohvilauavestlused Deltas aitasid mul suure osa oma raskustest lahti mõtestada ja leida lahendus. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas inimesed üldse motivatsiooni hoiavad, kui nad kohapeal ei käi.

Millal said aru, et doktorantuur ei ole päris see, mida olid alguses ette kujutanud?

Tõenäoliselt siis, kui mõistsin, et areng ei tule ühest põhiideest ja selle täiuslikust elluviimisest, vaid žongleerimisest paljude ideede, koostööprojektide ja kohustuste vahel ning õppimisest, kuidas nende kuhjumisega toime tulla. Minu doktorantuur ei olnud sirgjooneline. Olin seotud Euroopa Liidu suure projektiga, juhendasin üliõpilasi, alustasin kõrvalprojekte ja mõnikord esitasin mitu artiklit samaks tähtajaks. Mingil hetkel sai selgeks, et see teekond ei ole mitte niivõrd etteantud plaani järgimine, vaid õppimine, kuidas navigeerida paljude asjade vahel, ilma et läbi põleks.

Milline on suurim eksiarvamus doktorikraadi omandamise kohta?

Et see on üksildane ettevõtmine, milles suure osa moodustavad lugemine, katsetamine ja distsipliin. Tegelikkuses hoidsid mind liikumises kogukond: juhendajad, kes mind usaldasid, üliõpilased, kes minust sõltusid, kolleegid, kes mind kuulasid, ja sõbrad, kes märkasid, kui mul ei olnud kõik korras.

Kas tegid iseenda kohta mõne avastuse?

Avastasin, et mind paneb õitsema koostöö. Vastutustunne oma tudengite ees aitas püsida keskendununa ja projekte lõpuni viia, eriti siis, kui mu oma motivatsioon oli habras. Olin kuulnud palju hoiatavaid lugusid artiklite kirjutamisest koos üliõpilastega, kuid mul vedas: tegin koostööd erakordselt töökate ja usaldusväärsete inimestega. Tegelikult ei oleks ma tõenäoliselt oma doktoritööni jõudnudki ilma tudengiteta, kes otsustasid minuga koos töötada ega kaotanud aastate jooksul innukust.

Mis osutus oodatust raskemaks?

Nagu arvata võis, on kõige raskem kõik algusest lõpuni kokku panna. Olen kiire prototüüpide loomises, kuid täiesti kohutav põhjalike võrdluskatsete tegemises.

Mis tuli oodatust kergemini?

See paneb mind endiselt imestama, aga kergemini tuli uute ideede, uurimisküsimuste ja lünkade leidmine. Olin arvanud, et see on kõige keerulisem, kuid enamasti üllatun hoopis selle peale, et sellist artiklit veel ei ole.

Kas millalgi käis peast läbi ka mõte: äkki ma ei ole doktorantuuri jaoks piisavalt hea?

Ma arvan, et olen selle tundega sündinud. Rääkisime sellest kolleegidega sageli. Ükskord korraldasime doktorantidele ürituse, kuhu kutsusime psühholoogi rääkima petturi sündroomist. See avas mu silmad! Sain teada, et enamik mu kolleege ja ka mõned professorid, keda pean väga edukaks, tunnevad end samamoodi – kahtlevad oma oskustes ja tunnevad hirmu, et teised saavad sellest aru. See oli justkui äratus – me teeme tõepoolest keerulist tööd, kus pole õiget vastust, ja veedame suure osa ajast ebakindluses, ning see paneb meid proovile.

Kas oled doktorantuuris pidanud loobuma ka mõnest ilusana paistnud ideest, mis tegelikkuses ei toiminud?

Ma arvan, et iga avaldatud artikli kohta on kolm‑neli mahajäetud ilusat ideed, mis ei toiminud.

Mille poolest erineb koostöö kliinikute või mingi muu valdkonna ekspertidega koostööst arvutiteadlastega?

Mul olid küsimustikud kliinikutele ja valdkonna ekspertidele ning tegin nendega intervjuusid. See oli meile kõigile õpetlik selles suhtes, kuidas ühist keelt leida – eriti siis, kui palusime neil hinnata eraldi mõnda osa ahelast. Nemad kipuvad mõtlema probleemist tervikuna ega erista osi samamoodi nagu meie. Alguses tundus see mulle sobimatu, kuid aja jooksul mõistsin, et see vaatenurk ei ole sugugi piirav. See peegeldas hoopis seda, kuidas otsuseid päriselt tehakse. See kogemus õpetas mulle, et selgitused, mis on tehnilises protsessis loogilised, ei pruugi üldse kattuda sellega, kuidas valdkonna eksperdid mõtlevad. Selle lõhe ületamine on aga sama palju disaini- kui ka tehniline väljakutse.

Kuidas sobisid reaalsed andmed kokku su teoreetiliste eeldustega?

Seletavus tähendab seoste loomist treenitud mudeli ja reaalse maailma andmete selgituste vahel. Üksikotsuste selgituste puhul ilmneb väga kiiresti, kui ebatäiuslikud on mudeli eeldused ja kui ebapiisavad on treeningandmed. Teoorias näiv selge ja hästi piiritletud lähenemine muutub kiiresti problemaatiliseks, kui selgitused peavad hakkama päris juhtumite jaoks tähenduslikud olema ning see toob nähtavale lüngad mudelite, andmete ja tegelikkuse vahel.

Räägi palun lähemalt sellest, kui kaalusid doktorantuuri katkestamist.

Jah. Esimesel doktorantuuriaastal oli mitu hetke, mil olin katkestamisele väga lähedal. Mainisin juba koroonaaega ja kolimist Tallinna. Sel ajal tähendas doktorantuur peaaegu täielikult kaugtööd. Enamik suhtlust toimus veebikohtumistel konsortsiumi liikmetega ning EL‑i projekti töö ei tundunud viivat mitte ühegi teadusartiklini. Koosolekuid oli palju, pidev partnerite vahel koordineerimine, taotluste ja aruannete kirjutamine ... Ma ei kujutanud ette, kuidas see kõik mu doktoritöös publikatsioonideks vormub. Selle kõrvalt lugesin artikleid ja püüdsin kindlaks määrata oma uurimissuunda. Leidsin, et seletavuse valdkond on sügavalt problemaatiline. Sain aru, kui keeruline ja ebamäärane on hindamine, ja mul tekkis tõsine segadus, kuidas selles valdkonnas üldse järjepidevalt publitseerida või sidusat doktoritööd kirjutada.

Kummalisel kombel läks nii, et ma ei katkestanud neil esimestel kuudel osaliselt sellepärast, et üks teine doktorant lahkus väga järsult ja ilma juhendajatega korralikult suhtlemata ning see kasvas suureks skandaaliks. Mäletan mõtet, et peaksin vähemalt natuke ootama ja mitte katkestama kohe pärast teda. Varsti pärast seda algas Ukrainas sõda ja prioriteedid mu elus pöördusid täielikult.

Tagantjärele võin öelda, et mu doktorantuurikriisi lahendus saabus enam kui aasta pärast. Olin töötanud suuresti üksi oma uurimisideedega ja tegelenud TRUST‑AI projektiga ning selleks hetkeks oli mul motivatsioon selgelt hääbumas. Abi ei tulnud aga mitte teaduslikest läbimurretest, vaid vestlustest. Pöördepunktiks osutus Roostas toimunud laager, mille professor Meelis Kull korraldas masinõppe, loomuliku ja tehisliku mõistuse labori, loomuliku keele töötluse ja biomeditsiinilise arvutinägemise uurimisrühmadele. Seal algatasime koos Mari‑Liis Allikiviga arutelu selle üle, miks doktorandid harva koostööd teevad, mis neid takistab ja kas koostöö võiks viia publikatsioonideni, mis siiski sobituksid individuaalsetesse doktoritöödesse. Samal ajal pidasid kõik lühiettekande oma tööst ja esimest korda sain selge ülevaate, millega teised õigupoolest tegelevad. Kõik see kokku muutis mu mõtteviisi täielikult. Pärast seda koostasin nimekirja võimalikest projektidest ja hakkasin seda jagama tudengite ja kolleegidega doktorisündmustel ja see toimis väga hästi.

Kas on mõni koht või tööreis, mis on doktorantuuriajast eriti meelde jäänud?

Roosta üritus ongi.

Kuidas leidsid koostööpartnerid doktorantuuri ajal?

Sain üsna kiiresti aru, et oma valdkonnast lähtuvalt on oluline koostöö teistega. Seletatavuse meetodid tuleb rakendada, katsetada ja päris kontekstides kontrollida. Osa mu doktoritööst oli seotud EL projektiga TRUST-AI, mis pakkus väärtuslikku kogemust ja kokkupuudet reaalsete rakendustega. Samas olid need koostööd suuresti rakendusvajaduste põhised. Mul oli vähe paindlikkust oma ideid uurida, sest pidin sageli andma just sellise tulemuse nagu projekti partner ootas ning see viis mõnikord tähelepanu eemale publikatsioonidelt, mida aga oma doktoritöö jaoks vajasin. Võib-olla ma ka alles õppisin, milleks mu meetodid tegelikult võimelised on ja kui palju vabadust ma saan endale päriselt lubada.

Pöördepunkt saabus siis, kui hakkasin kirja panema konkreetseid uurimissuunade ideid ja pakkuma neid tudengiprojektidena. Nii jõudsid minu juurde mitu väga nutikat ja motiveeritud tudengit, kellega koostöö kasvas edukaks ja kestis aastaid. Esimestena liitusid Julius Välja ja Rasmus Moorits Veski „Natural and Artificial Intelligence“ kursuse raames (2022). Koos töötasime läbi küsimustiku koostamise, eetikakomitee taotluse protsessi ja andmekogumise voorud üle 200 osalejaga. Kadi Tulver lisas projektile kognitiivteaduse ja psühholoogia suuna ning toetas nii küsimustiku kui ka eetika osas. Giacomo Magnifico aitas arendada uuringudisaini ja hiljem esitles meie tööd AAAI 2025 konverentsil.

Teine koostöö oli Dmytro Shvetsovi juhendamine ja see pakkus mulle suurt rõõmu. Ta liitus minu pakutud projektiga „Neural Networks“ kursuse kaudu, uurides kontrafaktuaalseid selgitusi piltide kontekstis ning sellest sai tema magistritöö. Tema esmased tulemused meenutasid mulle Joonas Ariva ettekannet Roosta üritusel (kirjeldatud eespool) neerukasvajate segmentimise väljakutsetest. Juba esimesest arutelust oli selge, et meie koostööl on tugev potentsiaal. Koos Dmytro Fishmani ja Joonasega otsustasime jõud ühendada ning koostöö biomeditsiinilise arvutinägemise laboriga kujunes kiireks edulooks, ehkki nõudis kõigilt tõsist tööd ja head koordineerimist. Tänu kõigi pühendumusele saime artikli valmis vaid mõne kuuga. Dmytro Fishmanilt õppisin palju tudengite juhendamise kohta - kuidas struktureeritud, julgustav ja empaatiline lähenemine toetab nii teaduslikku arengut kui ka vaimset heaolu.

Kuidas püüad hoida tasakaalu töö ja eraelu vahel?

Tegelikult ei püüagi, mul on perioodid, kus teen ainult tööd. Olen väga karjäärile suunatud ja kui ma usun, et miski on oluline, siis kipun sellesse täielikult sisse minema. Suudan töötada väga intensiivselt ja lühikese ajaga palju ära teha, sageli kõige muu arvelt. Sellistele faasidele järgneb tavaliselt aeg, kus ma puhkan või prokrastineerin, mõnikord kauemgi, kui mulle endale meeldiks. Selline rütm töötab selles mõttes, et asjad saab tehtud, aga sellel oli oma hind. Ma ei soovita seda kellelegi ega soovitaks kindlasti ka sellest õppida.

Sügavamal tasandil pole aga tööle pühendumine ainult ambitsioon. Paljudele välismaal elavatele ukrainlastele on omane alateadlik süütunne. Eestis olla, samal ajal kui teised on rindel, tekitab pideva sisemise surve õigustada oma kohta. Minu puhul väljendus see sageli töösse mattumises, püüdsin teha nii palju kui võimalik, tõestada, et olen siin kasulik ja et mu kohalolekul on mõte. Tööst sai viis selle tunde ja kaugel oleva vastutusega toime tulla, justkui viis endale öelda: kui ma ei saa olla seal, siis pean siin tegema kõik, mida saan.

Millest tunned oma doktorantuuri ajal kõige rohkem uhkust, peale doktoritöö enda?

Olen uhke selle üle, et sain korraldada nooremteaduritele mõeldud sündmusi, mis käsitlesid teemasid, mida paljud meist kogesid, kuid millest me harva rääkisime. Need aitasid luua nooremteadurite kogukonda, kus tundsime end piisavalt turvaliselt, et rääkida avatult raskustest, ebakindlusest ja koostööst. Olen uhke ka oma õpetamise ja juhendamise üle ning nende tudengite üle, kes usaldasid mind oma projektitöös, jäädes motiveerituks pikkadel ja nõudlikel hetkedel. Teadustöö poolelt olen eriti uhke doktoritöösse kaasatud artiklite ning kogemuse üle osaleda ja esineda konverentsidel Explainable Artificial Intelligence’i ning AAAI.

Kui saaksid ajas tagasi minna, kas teeksid doktorantuuri uuesti? On sul mõni nõuanne praegustele doktorantidele?

Jah, kindlasti teeksin selle uuesti. Tegelikult on tohutu privileeg omada nii palju vabadust töötada pika aja jooksul teemal, mis sulle päriselt korda läheb. Ma ei mõistnud seda doktoriõppe alguses väga hästi, kuid nüüd saan aru, kui haruldane on selline intellektuaalne vabadus tegelikult ning üsna tõenäoliselt ma ei koge seda samal kujul üheski järgmises karjäärietapis.

Mul on tegelikult mitu soovitust. Praktilisest küljest soovitan alati, kui võimalik, osaleda väiksematel, just valdkonnale spetsiifikale keskendunud konverentsidel. Need on olulised selleks, et leida oma kogukond, pidada päris vestlusi, saada teada võimalike uurimislünkade kohta ning leida uusi koostööpartnereid.

Teine nõuanne on suhtuda oma doktorantuuri algusest peale kui omaenda projekti. See on eriline võimalus, mil on aega ja ressursse oma uurimisideede elluviimiseks. Mõnikord tähendab see ka iseenda usaldamist ning katsetamist isegi siis, kui teised (võib-olla ka juhendaja) selles esialgu kahtlevad. Kui sa tõesti usud mõnda ideesse, tasub seda uurida ja on täiesti okei, kui see ei toimi. Sul on aega. Minu jaoks oligi see üks olulisemaid õppetunde: teha vähem seda, mis projektis justkui nõutud oli ja keskenduda rohkem oma suunale.

Kolmandaks proovi nautida kogu protsessi ja suhtle inimestega. Alusta juttu koridoris, kohvi juues või pärast seminari. Väga võimalik, et keegi töötab millegi kallal, mis on sinu uurimisteemaga lähedalt seotud. Võib juhtuda, et töötate neli aastat sõna otseses mõttes kõrvuti, kuid ei saa sellest kunagi teada, sest küsimus jäi küsimata.

Kui palju sa eesti keelt oskad?

Ma saan üsna palju aru. Olen sooritanud eesti keele B1‑taseme riigieksami, vaatan eesti keeles uudiseid ja multifilme, kuid rääkimine on palju raskem, sest see nõuab regulaarset harjutamist ja ma tunnen, et kaotan rääkimisoskuse iga kord, kui eesti keele kursus lõpeb.

Millised on su tulevikuplaanid?

Ukrainlasena on sellele väga raske vastata; ma ei saa oma karjääri reaalsusest ja sõjast lahus hoida. Mõtted käivad selle ümber, kuidas olla kuidagi kasulik kogukonnale, Eestile ja Ukrainale, ning samal ajal olen lihtsalt tänulik, et mul on soe tuba, vesi ja elekter. Soovin kasutada seda võimalust, et väljendada oma sügavat tänu Ukraina relvajõududele. Ma ei oleks saanud seda doktoritööd kaitsta ilma nende vapruse ja ohverdusteta, mis hoiavad mu perekonda turvalisena. Mul on kahju, et ma ei tee piisavalt. Ma ei tea ühtegi ukrainlast, kes seda ei tunneks. Loodan võidule, loodan, et Ukraina jääb vabaks ja iseseisvaks. Ma loodan siiralt, et Eesti ja Eesti inimesed ei pea kunagi kogema midagi sarnast.

Kas näed end tulevikus ülikoolis, ettevõtluses või kuskil vahepeal?

Kuskil vahepeal. Mulle meeldib õpetada ja juhendada. Ma tean, et suudan ka teadust teha, kuid tehisaru praegune seis suunab meid pigem rakendamise kui teaduse poole. Me ei suuda konkureerida uute mudelite arendamises, seega eelistan jääda paindlikuks. Usun, et saame aidata iduettevõtetel uut tehnoloogiat kiiremini kasutusele võtta, loobumata tingimata teadlaskarjäärist. Samas usun ma siiralt, et peame jätkuvalt panustama eetilisse, läbimõeldud ja hästi esindatud teadusesse. Kui üldse midagi, siis just see, kui kiiresti tehisaru rakendatakse, teeb sellise uurimistöö veelgi hädavajalikumaks. Ilma selleta on oht, et rakendused ehitatakse nõrkadele eeldustele, kallutatud andmetele või halvasti mõistetud tagajärgedele. Minu jaoks ei seisne väljakutse valikus rakenduse ja teadustöö vahel, vaid viiside leidmises, kuidas hoida need omavahel tähenduslikult ühenduses. Mis tähendab, et ma tegelikult veel ei tea ja olen väga avatud aruteludele selle üle, kuidas seda hästi teha.