Külalisprofessor Satish Narayana Srirama – väikesest India külast Tartusse

Satish Narayana Srirama töötas Tartu Ülikoolis 11 aastat, aastatel 2009–2020, esmalt järeldoktorina ja lõpuks suurandmete juhtivteadurina. Praegu on ta Indias asuva Hyderabadi Ülikooli professor, kuid külalisprofessori ning mobiili- ja pilvearvutuste labori asutaja ja liikmena endiselt Tartu Ülikooliga seotud.

Intervjuu temaga venis märkamatult nii pikaks, et jagasime selle kahte ossa. Esimeses osas jutustab Satish oma teekonnast, mis tõi ta väikesest Lõuna-India külast Saksamaale ja seejärel Eestisse, ning sellest, kuidas Tartu talle südame külge kasvas.

Satish, sa kasvasid üles väikeses India külas. Kuidas see viis sind teadlasetööni Saksamaal ja hiljem Eestis?

Sündisin väikeses külas Peddapadmapuramis, mis asub India lõunaosas Andhra Pradeshi osariigis. Ka koolitee algas väikelinnades, mis süvendas sidet loodusega ja andis arusaamise, et hea haridus on kindlama tuleviku alus.

Pärast bakalaureusekraadi saamist asusin tööle India tarkvarasektoris, kuid soov jätkata õpinguid jäi. Selleks innustas suuresti ka mu isa Lakshminarayana Sreerama, kes on Andhra Ülikooli tuumafüüsika emeriitprofessor.

Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid USA-s läks India tarkvaratööstuses olukord ebakindlamaks ja see andis mulle võimaluse võtta uuesti sihiks õppimine. Sain sisse RWTH Aacheni Ülikooli Saksamaal. See muutis mu elu. Kirjutasin magistritöö koostöös Ericssoni teadusüksusega mobiilsetest veebiteenustest. Töö pälvis tunnustust ning Ericsson toetas mu edasisi teadusuuringuid ja doktoriõpet Saksamaal.

Mis sind Tartu Ülikooli tõi?

Pärast doktorantuuri kaalusin akadeemilisi võimalusi nii Indias kui ka Euroopas. Mu hea sõber, RWTH Aacheni Ülikooli professor Ulrich Norbisrath oli tulnud Tartu Ülikooli ja ta rääkis, mida kõike arvutiteaduse instituut nii professionaalseks kui ka isiklikuks arenguks pakub. See motiveeriski mind Tartusse tulema. Sain Euroopa Sotsiaalfondi Mobilitase järeldoktorigrandi, mis andis mulle algse rahastuse teadustööks ja aitas rajada aluse sellele, millest hiljem kasvas välja mobiili- ja pilvearvutuste labor.

Milline oli su esmamulje Eestist?

Ausalt öeldes oli see üsna ehmatav. Maandusime koos abikaasa Gayatriga Tartu lennujaamas just selle avamise päeval, täpsemalt umbes pool kaksteist öösel. Passikontrolliks oli üles seatud ajutine pappseintega ruum. Kui kontroll tehtud, astusime pimedusse, aga linna sõitmiseks ei olnud ühtegi taksot.

Siis saabus takso, mis pidi peale võtma kellegi teise, kuid see miskipärast kohale ei ilmunud, ning nii saime sellega õnneks hotelli. Sõitsime keset ööd läbi tühermaa. Abikaasa oli väga löödud ja arvas, et peaksime kohe tagasi minema. Mina aga ei andnud alla ja see on olnud üks parimaid otsuseid mu elus!

Kuidas siis Tartu teile koduseks sai?

Esimene kuu oli raske. Abikaasa tundis end siin ebamugavalt, kuigi arvutiteaduse instituudi kolleegid proovisid meid igati aidata. Mäletan 2009. aasta Eesti arvuti- ja süsteemiteaduse suvekooli, kus küsisime Gayatriga professor Jaak Vilolt teiste Tartus olevate indialaste kontakte. Ta aitas meid kokku viia genoomika instituudi tudengite Gyaneshwer ja Chandana Chaubeyga ning sealt edasi läks kõik juba ladusamalt.

Koos kohaliku ettevõtja Naresh Modyga, kes on nüüdseks meie seast lahkunud, moodustasime väikese india kogukonna ja toetasime üksteist raskematel hetkedel. Ka mitmed eesti pered võtsid meid endi hulka soojalt vastu. Mõtlen alati heldimusega Marranite perekonnast – Gayatri oli neile nagu oma tütar.

Tagantjärele võin öelda, et mul oli privileeg näha Tartu kujunemist elavaks rahvusvaheliseks linnaks. Tillukesest lennujaamast sai paremini ühendatud rahvusvaheline värav ja meie esimese öise taksosõidu tühermaast kujunesid paigad, kuhu armastasime hiljem jalutuskäike ja väljasõite teha. Mitmeski mõttes tundub, et minu tulek Eestisse oli pigem ette määratud kui planeeritud.

Mis tegi Tartu sinu kui teadlase ja inimese jaoks eriliseks?

Tartu andis mulle intellektuaalse vabaduse. Sain tegelda teemadega, mis mind päriselt huvitasid. Esimestel aastatel toetasid ja suunasid mu arengut suurepärased professorid Marlon Dumas, Jaak Vilo ja Eero Vainikko. Mul oli võimalus avaldada teadustöid, käia konverentsidel ja luua tutvusi, osaleda Euroopa projektides ning olla osaks tugevast teadusökosüsteemist, mis andis aluse ka mitmele iduettevõttele.

Miks otsustasid 2020. aastal Indiasse tagasi pöörduda?

Läksin tagasi perekondlike kohustuste tõttu – minu ja Gayatri vanemad hakkasid vanaks jääma. Kuna olin oma pere vanim poeg ja Gayatri oma pere vanim tütar, oli tagasipöördumine meie kultuuris loomulik.

Naljatlesin Jaak Viloga ikka, et ühel päeval peab ta mulle lahkumispeo tegema, ja 2020. aastal ta seda tegigi. Kuna mu side Tartu Ülikooli ja Eestiga oli selleks ajaks nii tugev, osutus tagasipöördumine Indiasse väga raskeks.

Läksin tööle Hyderabadi Ülikooli. Oli just koroonaaeg, 2020. aasta juuni, kui sõitsin laevaga Helsingisse ja sain ühele viimastest India valitsuse korraldatud lendudest. Pärast istusin kaks nädalat Hyderabadi Ülikooli külalistemajas karantiinis.

Sidemeid Tartuga pole ma aga katkestanud. Olen külalisprofessor, endiselt seotud mobiili- ja pilvearvutuste laboriga ning panustan Tartu Ülikooli igal võimalusel.

Mida sa Eestist kõige rohkem igatsed?

Igatsen lihtsaid, kuid olulisi asju, mis said igapäevalu osaks: suviseid jalutuskäike Toomemäel, kesklinnas ja Emajõe ääres ning rahulikke radu Luke mõisapargi ja Pühajärve kandis, rattasõitu vaiksetel teedel, maasikate korjamist maal, saunas lõõgastumist ja jääauku hüppamist.

Igatsen ka inimesi ja sooja suhtlust nendega. Just tähendusrikkad suhted on need, mida Eestist kõige rohkem taga igatsen.

Ja mida sa ei igatse?

Ma ei igatse aega, mil lumi hakkab sulama. Teed muutuvad siis libedaks ja poriseks, nii et isegi lihtne jalutuskäik võib olla katsumus. Meil tuli tol ajal ette omajagu kukkumisi.

Samuti ei igatse ma seda, et pidevalt on vaja paksu jopet. Eesti talved on küll ilusad, kuid igapäevane külmaga toimetulek ja kihiline riietumine on miski, millest ma puudust ei tunne.

Kas sul oli Eestis lemmiktoit?

Ma ei ole kunagi olnud suur toiduhuviline ning mu toitumispiirangud tähendasid, et valik oli pigem väike. Kuid suitsukala on kindlasti üks mu lemmikuid, samuti tatar, mida õppisin väga hindama. Katsetasime sellega ka kodus: Gayatri asendas vahel riisi tatraga, millest sündis meie enda väike leiutis tatra-biryani.

Peale selle meeldisid mulle väga Eesti puuviljad ja marjad, eriti värsked maasikad, mustikad ja vaarikad, samuti astelpajumahl.

Millist nõu annaksid kellelegi, kes saabub Eestisse esimest korda?

Talved võivad olla keerulised, seega tasub oma elukeskkonda ja rutiini teadlikult kujundada. Hoolitse selle eest, et kodus oleks piisavalt valgust. Mina eelistasin eredaid lampe, mis aitasid pimedal ajal erksana püsida ja meeleolu üleval hoida.

Sama oluline on sotsiaalne pool. Tekita enda ümber väike lähedane kogukond. Talved võivad tunduda pikad ja üksildased, kuid inimestega suhtlemine annab palju juurde. Eestlased on väga sooja südamega, kuid esimese sammu tegemine on sinu enda ülesanne.

Vestluse teises osas räägib Satish mobiili- ja pilvearvutuste laborist, pilv-, serv- ja uduandmetöötlusest, õpetamisest ning sellest, mida tulevased teadlased peaksid tehisaru ajastul õppima.