Miia Isabel Anipai: minu tulevikuplaan on töötada juhtival kohal mõnes küberturbeettevõttes või luua oma firma

Miia Isabel Anipai õpib Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis bakalaureuseastmes informaatikat. Oma kogemusloos kirjutab ta enda erialast ja ülikooliga seotud valikutest.

Oli talvevaheaeg. Väljas oli külm ja õppida polnud midagi. Otsustasin vaadata Tartu Ülikooli täiendkursusi gümnaasiumiõpilastele. Minu pilku köitis erkpunane pilt suurest saalist, kus LED-tuled sähvisid ja inimesed istusid grupiti laudade taga, arvutid ees. Kursuse pealkiri oli „Tüdrukute küberakadeemia“. Pildist lummatuna registreerisin end kursusele ja arvan, et kui ma poleks seda teinud, ei õpiks ma praegu informaatikat.

Põhikoolist saadik osalesin peaaegu kõikidel olümpiaadidel ja ainevõistlustel, kaasa arvatud informaatika- ja küberturbevõistlustel KüberPähkel ja Kobras. Sealsed ülesanded olid ägedad ja teistsugused, eriti tänu sellele, et osaleda sai mitmekesi, mitte üksinda nagu olümpiaadidel tavaliselt. Kuni 10. klassi talvevaheajani ei tegelenud ma väljaspool võistlusi informaatikaga üldse. Just küberakadeemia kursusel sai alguse minu vaimustus küberturbest ja informaatikast.

Tüdrukute küberakadeemia kursusel omandasin alusteadmised küberturbe ja -rünnete kohta. Saadud enesekindluse toel hakkasin osalema aina suurematel küberturbevõistlustel ning leidsin endale lisaks võistkonnakaaslastele kaasamõtlejad ja head sõbrad. Järjekindlalt võistlustel osaledes kvalifitseerusin Euroopa Küberturbevõistlustel (ECSC) Eesti võistkonda ja koos selle saavutusega otsustasin, et minu tee on minna ülikooli informaatikat õppima.

Mul ei olnud küsimust, kas ülikooli minna, vaid millisesse ülikooli. Kaalusin pikalt, kas langetada otsus Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli kasuks. Teadagi on viimases olemas küberturbe õppekava, mis sobituks ideaalselt minu huvidega, Tartus pidavat aga antama paremat põhja ja tugevamat teooriat informaatikas. Lõpuks võlus mind taaskord visuaalne komponent, sest otsustasin tänu uhkele Delta õppehoonele Tartu kasuks. Nimelt käisin õppevarjuks tuttaval informaatikaüliõpilasel, kui esimest korda Delta suurimasse auditooriumisse ja võrgutehnoloogia klassi sisse astusin. Mulle hakkas kohe silma modernne, mugav ja vaba õpikeskkond, kus õppejõud ei kontrollinud pidevalt, mida üliõpilane teeb, vaid usaldas üliõpilaste õpitahet. Samuti kummutati uskumus, et Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituut on üleni teoreetiline – juba tudengivarjuna sain käed külge panna võrgukaablitele ja aidata otsida ruuteri seadistamise käsklusi. Soovitan teistelgi nii palju kui võimalik tudengivarjuks käia, sest kuidas muidu teada saada, kas õpikeskkond, õppeained või muud ülikoolis pakutavad võimalused sulle sobivad.

Praegu õpin informaatika bakalaureuseõppekava teisel kursusel ja olen ülikoolivalikuga väga rahul, sest tunnen, et omandan piisavas mahus alusteadmisi, mis toetavad minu põhihuvi: küberturvet. Usun nimelt, et spetsialistiks saamisel peab informaatikat ka laiemalt mõistma. Mind üllatas positiivselt asjaolu, et programmeerimist ei ole olnud nii palju, kui kartsin. Informaatika õppekava ei ole kaugeltki ainult arendajate väljaõpe, vaid pakub mitmekülgseid karjäärivõimalusi. Nii on pea iga õppejõud avardanud minu maailmapilti valikutest, mis mulle õppeainete läbimisega kättesaadavaks muutuvad.

On olnud väljakutsuv ise oma õppimist juhtida, kuid seda tuleb ülikoolis teha. Gümnaasiumis antakse õpilastele ette kindel ülesanne, mida täita. Ülikoolis on õppemaht paratamatult nii suur, et esimene eesmärk on aru saada, mida mingis õppeaines üldse pakutakse. Hakkasin teadlikult valima aineid, millesse põhjalikumalt süveneda. Kuldmedalistina oli otsuseid teha raske, sest olin harjunud õppima ära kõike, mida mulle pakuti. Seega soovitaksingi õppida rohkem neid õppeaineid, mis toetavad otseselt sinu karjäärivalikut, või kui sa seda veel ei tea, siis lihtsalt neid õppeaineid, mis sind tõesti huvitavad.

Lisaks ülikoolile tegelen rahvatantsu, küberturbevõistlustel osalemise ja õpetamisega. Samuti olin osa Matemaatika-Informaatika Tudengiseltsi ehk MITS-i partnerluse meeskonnast. Tudengiorganisatsioon on hea võimalus üliõpilasele, kes veel täpselt ei tea, mida ta tulevikus teha tahab. Organisatsioonist leiab tuttavaid ja palju ägedaid üritusi, kuid mina õppisin kasutama vaba aega isiklikuks arenguks.

Minu tulevikuplaan on töötada juhtival kohal mõnes küberturbeettevõttes või luua oma firma mingis muus IT-ga seotud valdkonnas. Seepärast keskendungi ülikoolis vastavatele ainetele. Tõenäoline stsenaarium on ka magistriõpe Eestis või välismaal.

Kindlasti julgustan tulema ülikooli informaatikat õppima, sealhulgas ka neil, kes pole veel oma karjäärivalikus kindlad. Informaatika bakalaureuseõpe avab palju uksi ja tutvustab võimalusi, mida võid üle läve astudes eest leida. See, milline neist valida, on juba igaühe enda teha.