Modar Sulaiman: kahtlused ja ebakindlus olid kõike seda väärt!

4. mail 2026 kaitses Modar Sulaiman oma doktoritöö „From Data to Fair Decisions: On Ensuring Fairness in Machine Learning Models“ („Andmetest õiglaste otsusteni: õigluse tagamine masinõppemudelites“; juhendaja Kallol Roy). Sel puhul vestlesime Modariga tema teekonnast teaduses, elust Eestis ja doktoritöö kirjutamisest.

Millisel hetkel said aru, et doktorantuur ei ole selline, nagu alguses olid eeldanud?

Hakkasin sellest aru saama juba doktoriõppe esimesel kuul, kuid veel palju selgemaks sai see esimese semestri lõpuks. Kui hakkasin põhjalikumalt järele mõtlema, mida see töö tegelikult eeldab, nägin lõhet oma esialgsete ootuste ja tegelikkuse vahel, ja see aitas mul oma arusaama doktorantuurist kohandada.

Kui peaksid kirjeldama oma doktorantuuri ühe lausega, siis mis see oleks?

Teekond arusaamiseni, kuidas tasakaalustada tehisarus õiglust ja jõudlust.

Mida tundsid oma esimesel päeval doktorandina?

Esimesel päeval Tartu Ülikooli doktorandina tundsin kõvasti elevust ja motivatsiooni, nagu ikka uutesse akadeemilistesse keskkondadesse minnes olen tundnud. Nägin selles tähendusrikast väljakutset ja vastutust. Aga algus oli ebatavaline koroonapandeemia tõttu – uues riigis õppimine ja ootused järgnevate aastate suhtes muutusid ebakindlamaks. Ma ei teadnud, kui kaua see segane olukord kestab, kuid pärast 2020. aastat läks asi tasapisi paremaks ja tänu sellele muutus ka doktorantuur stabiilsemaks ja võttis kindlama kuju.

Milline on inimeste suurim eksiarvamus doktorantuuri kohta?

Suurim eksiarvamus on, et doktorantuur tähendab peamiselt teadustöö tegemist ja väitekirja kirjutamist, et lõpuks teaduskraad saada. Tegelikult on see palju laiem arenguprotsess. See hõlmab õppimist, kuidas mõelda teistmoodi, kuidas läheneda probleemidele, millele pole üht kindlat lahendust, ja kuidas mõelda välja uusi viise uurimisküsimuste käsitlemiseks. See eeldab ka vastupidavust, sest areng ei ole sageli sirgjooneline, ning võimet püsida motiveerituna ja taastada oma enesekindlus pärast tagasilööke ja ebaõnnestumisi.

Kuidas sa leidsid uurimisteemad, mis lõpuks viisid su doktorantuuri?

See algas sellest, et kogusin järjest rohkem teadmisi tehisaru kallutatuse probleemi koha. Lisaks lugesin palju eri valdkondadest, nagu matemaatika, füüsika, filosoofia ja arvutiteadus, mis mulle ka väga meeldisid. Mitmekesine taust aitas mul kergemini seoseid leida ja loetut paremini mõista. Aja jooksul hakkasin nägema, kuidas mingid mõisted on omavahel seotud ja kuidas neid saab uurimisküsimustele vastamiseks kasutada. Usun ka, et uurimistöö on mõneti nagu avastamine: ideed ja vastused on juba mingil kujul olemas ning üks teadlase ülesannetest on seosed luua ja üles leida.

Kas oli mõni konkreetne hetk või probleem, mis pani sind mõtlema: see ongi see, millega ma tahan tegeleda?

Jah, oli konkreetne hetk doktorantuuri hilisemas etapis, kui tegelesin sildimüra probleemiga. Mind hakkas huvitama, kuidas sellise probleemi lahendamine võiks olla seotud tehisaru kallutatuse laiema küsimusega. See seos aitas mul selgemini näha suunda, kuhu soovisin oma uurimistöös edasi minna.

Miks tundus Eesti õppimiseks ja teadustööks õige koht?

Eestil on hea maine infotehnoloogiliste uuenduste ja kvaliteetse haridussüsteemi poolest. Hoolimata väikesest rahvaarvust on Eesti tähelepanuväärne näide sellest, mida üks riik suudab suhteliselt lühikese ajaga pärast taasiseseisvumist saavutada – see on minu jaoks väga inspireeriv. Tundsin, et selline keskkond pakub ainulaadset õpikogemust nii akadeemiliselt kui ka isiklikult. Eestis näen ma vastupidavust, innovatsiooni ja tugevat akadeemilist süsteemi. See on kujundanud minu teekonda viisil, mida oleks mujal raske korrata.

Miks sa otsustasid üldse doktorantuuri tulla?

See mõte ja otsus sündisid juba 2009/2010. õppeaastal bakalaureuseõppes matemaatika osakonnas Süüria ülikoolis. Juba tol ajal teadsin, et doktorantuur on parim viis uusi uurimisvaldkondi avastada ja õppida. Minu jaoks oli see omamoodi kirg ja uudishimu, et mõista maailma eri teadusvaldkondade kaudu ning võib-olla isegi avaldada mingit positiivset mõju. Seega ütleksin, et see tuleneb minu kaasasündinud soovist saada rohkem teada meie maailma kohta.

Milline teema sulle enne alustamist kõige põnevam tundus?

See oligi mu peamine doktoritöö teema, tehisaru kallutatus.

Milliseid võimalusi sa doktorantuuri asemel veel kaalusid?

Mul ei olnudki mõttes muid alternatiive peale doktorantuuri. Eesmärk oli mulle väga selge juba bakalaureuseõppe ajast. Teadsin, et teen selle kunagi ära.

Kas oli mõni inimene, kogemus või ebaõnnestumine, mis sind selle poole tõukas?

Ei olnud ühtegi inimest, kogemust ega ebaõnnestumist, mis oleks mind otseselt selle poole tõuganud. Magistriõpingute ajal sain rohkem aru, et suudan sellega hakkama saada, sest nägin, et paljud saavad – see võis mind ehk kaudselt innustada.

Mida on teooria õpetanud sulle kannatlikkuse, metoodilise täpsuse või intellektuaalse alandlikkuse kohta?

Teooria õpetas mulle kannatlikkust selles mõttes, kui palju aega võtab ideede viimistlemine. See sisendas, et vaja on metoodilist täpsust – et iga eeldus ja iga samm oleks hoolikalt põhjendatud. Samuti arendas see valmisolekut eksida ja sellest õppida, meenutades, et isegi lihtsana näivad probleemid võivad olla palju keerukamad, kui esmapilgul paistab, ning et mu esialgne arusaam on sageli puudulik ning vajab küsimärgi alla seadmist ja täpsustamist.

Milline oli sinu esimene kokkupuude tehisaru ja rakendusuuringute teemadega?

See algas magistriõpingute ajal, kui sattusin sotsiaalmeedias postitustele 2017. aasta transformeriteemalise artikli „Attention is all you need“ kohta. See sütitas mu huvi tehisaru vastu ja sealt edasi hakkasin seda valdkonda sügavamalt uurima, sealhulgas läbima asjakohaseid masinõppega seotud kursusi eri ülikoolides.

Kas üleminek matemaatikast uude valdkonda oli planeeritud või toimus samm-sammult?

Pean seda üleminekut 2017. aastal planeerituks.

Millistele küsimustele ei saa teooria üksi vastata?

Teooria võib öelda, mis on põhimõtteliselt võimalik ideaaltingimustes, kuid päris elus lisandub sellele segadust ja müra, mida teooria üksi ei suuda täielikult ette näha.

Mis oli kõige hirmutavam, kui oma algsest valdkonnast väljapoole astusid?

Arvan, et mind hirmutas tegelikult rohkem mõte jääda oma algsesse valdkonda kui sellest väljapoole astuda. Teadsin, et on palju põnevaid valdkondi, mida avastada – nagu tehisaru, mis pani mind oma vaadet avardama ja õppima ka väljaspool algset eriala.

Mis sind doktorantuuri esimestel kuudel kõige rohkem üllatas?

Kõige positiivsemalt üllatas mind see, et nägin uusi doktorante, kellel olid täiesti erinevad haridustaustad, näiteks neuroteadus, füüsika, filosoofia ja psühholoogia, aga kes tegid doktorantuuri arvutiteaduses. See andis mulle palju motivatsiooni ja pani mind tundma, et ma ei ole ainus teistsuguse haridustaustaga inimene.

Mis osutus arvatust lihtsamaks?

Ootamatul kombel osutus arvatust kergemaks abstraktsete ideede edasiviimine konkreetseteks katseteks. Kui probleem oli selgelt sõnastatud, tundus selle rakendamine ja katsetamine sageli lihtsam kui esialgne teoreetiline uurimine.

Millal tekkis sul esimest korda mõte, et äkki sa ei ole selleks piisavalt hea?

Mul ei tekkinud tegelikult kordagi sellist tunnet, et ma ei ole selle tee jaoks piisavalt hea. Mul oli tugev usaldus Tartu Ülikooli ja doktorantuuri jooksul kättesaadava toe vastu, see andis mulle kindlust, et järjepidev pingutus viib eduni. Lisaks aitasid kindlustunnet ja valmisolekut toetada mu varasem akadeemiline kogemus – matemaatika bakalaureuseõpe Süürias ning magistriõpingud mitmes Euroopa ülikoolis, sealhulgas L’Aquila Ülikoolis, Sileesia Ülikoolis Katowices, Vytautas Suure Ülikoolis ja Turu Ülikoolis.

Kas päris eluga seotud andmed panid sinu teoreetilised eeldused proovile?

Päris eluga seotud andmed rikuvad puhtalt teoreetilisi eeldusi sageli: jaotused on segased, rühmad tasakaalust väljas ning varjatud vastastikused seosed tekitavad kallutatust, mida ette ei näe. See sundis mind teoreetilisi ideid kohandama, et need tegeliku elu keerukusega toime tuleksid.

Millal said aru, et andmed on sageli segased ja ebatäiuslikud?

Sain sellest kõige selgemini aru siis, kui kasutasin masinõppemudelite hindamiseks mõnd õigluse mõõdustikku. Väikesed muudatused andmetes või rühmade koosseisus põhjustasid tulemustes märgatavaid nihkeid. See tegi ilmseks, et päris andmed on sageli tasakaalust väljas, müra täis ja tundlikud.

Mis tunne on töötada probleemidega, mis mõjutavad inimesi otseselt?

Leian, et tehisaru õigluse teemadega töötamine on väga motiveeriv ja intellektuaalselt haarav. Samal ajal tekitab see tugeva vastutustunde, sest sinu töö tulemustel võivad olla tagajärjed päris elus. See teadmine sunnib olema hoolikam ja läbimõeldum.

Kuidas tuled toime sisemise survega teha kõik õigesti?

Tavaliselt keskendun selgusele ja sammhaaval edenemisele, mitte täiuslikkusele. Teadustöös, eriti keerukate probleemide puhul, tähendab „õigesti tegemine“ sageli täiendamist ja kordamist, seega tuginen hoolikale kontrollimisele ja iteratsioonile, mitte ei eelda algusest peale täiuslikku vastust.

Milline oli doktorantuuri kõige raskem hetk?

Kõige keerulisem aeg oli päris alguses. Uude riiki kolimine just koroonapandeemia ajal lisas tavapärastele doktorantuuri raskustele veel isolatsiooni ja ebakindluse. Pealegi olin oma rühmas esimene doktorant, mis tähendas, et pidin uurimissuunda suuresti ise kujundama. Kuigi see tähendas mõnikord laiemast teadlaskogukonnast tulenevate eeliste puudumist, tegi see mind ka oma töös iseseisvamaks ja enesekindlamaks.

Kas sa kaalusid kunagi tõsiselt ka katkestamist?

Kindlasti oli erinevate probleemide, keeruliste olukordade ja väliste pingete tõttu hetki, mil loobumine tundus reaalse võimalusena. Kuid arvan, et olin algusest peale sellisteks takistusteks valmis ja nägin neid pigem teekonna osana. Tuletasin endale meelde, et paljud teised on sel teekonnal õnnestunud, ka väiksema kogemuse või vähemate oskustega, ja see andis mulle jõudu jätkata.

Kas mõni viga õpetas sulle midagi olulist?

Üks oluline viga oli see, et usaldasin alguses liiga palju sisetunnet teoreetiliste ideede kohta, ilma et oleksin seda piisavalt empiiriliselt kontrollinud. Kui tulemused ei vastanud ootustele, õpetas see mulle, kui oluline on siduda teooria hoolikate katsetega ning olla valmis oma eeldusi ümber hindama.

Millal tundus valdkondadevaheline teadustee esimest korda tõeliselt seda väärt?

Esimest korda tundus see tõeliselt seda väärt siis, kui nägin, et teooria ja empiirilise töö ühendamine andis arusaamu, milleni ma poleks jõudnud, kui oleksin hoidnud kumbagi poolt eraldi. Eriti need hetked, mil teoreetilised ideed väljendusid mõõdetavates parendustes või paljastasid tegelikkuses ootamatut käitumist, muutsid valdkondadevahelise lähenemise mõttekaks ja ka rahuldust pakkuvaks.

Milline väike saavutus on sulle tähendanud rohkem kui artikkel või formaalne tulemus?

Üks põhilisi väikseid õnnestumisi oli see, kui nägin, et mõni idee hakkas pärast mitut järjestikust kordamist päriselt tööle, eriti kui tulemused haakusid senise intuitsiooniga. See selguse ja kinnituse saamise hetk tundus sageli rohkemat väärt kui tulemuse vormistamine artikliks.

Millal „klõpsatasid“ kaks valdkonda (matemaatika ja IT) äkitselt omavahel kokku?

See klõpsatus käis siis, kui nägin, kuidas teoreetiline mõtlemine ja empiiriline masinõpe teineteist täiendavad, eriti kui teoreetilised tähelepanekud aitasid selgitada mustreid, mida täheldasin õigluse mõõdustikes. See hetk, kui abstraktsed ideed haakusid päris maailma käitumisega, muutis nende kahe valdkonna seose loomulikuks ja mõjusaks.

Millist osa oma tööst sa salamisi kõige rohkem naudid?

Kõige rohkem naudin hetke, kui mõni masinõppes arendatud idee saab kinnitust ja hakkab toimima nii, nagu oli ette nähtud. See meenutab mulle varasemaid õpinguid, näiteks teoreemi tõestuse lõpetamist eksamil – seal oli sarnane selguse ja rahulolu tunne. See teeb need hetked eriti nauditavaks.

Mida sulle meeldib teha siis, kui sa ei mõtle teadustööle?

Väljaspool teadustööd meeldib mulle vaadata ulmefilme ja avastada lugusid, milles kujutatakse ette tulevikku ja võimalikke tehnoloogilisi lahendusi. Samuti meeldib mulle lugeda, looduses olla ja sõpradega juttu ajada. See aitab mul end välja lülitada ja taastuda.

Kas sul on hobisid?

Kuna olen pärit Süüria Vahemere-äärsest linnast Ţarţūsist, on ujumine alati olnud minu elu oluline osa. See aitab mul mõtteid selgemaks saada ja end välja lülitada. Kerge füüsiline aktiivsus ja ekraanivaba aeg võimaldavad taastuda ja tulla tagasi värske pilguga.

Kas on mõni doktorantuuriaegne koht või reis, mis on eriti meelde jäänud?

Jah, osalesin 2024. aastal Roosta puhkekülas 21. Eesti arvuti- ja süsteemiteaduse suvekoolis (ESSCaSS). See oli väga rikastav ja meeldejääv kogemus nii akadeemiliselt kui ka isiklikult. Tagantjärele mõeldes oli tol nädalal toimunud aruteludel ja saadud kogemustel püsiv mõju sellele, kuidas ma oma teadustööst mõtlen, ning pärast seda märkasin oma doktorantuuris tõelist nihet: sain oma uurimissuuna asjus suurema selguse ja tugevama otsusekindluse.

Mida sa praegu siin elamise juures kõige rohkem hindad?

Kõige rohkem hindan võimalust läbida doktorantuur nii ainulaadses ja inspireerivas keskkonnas. Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et teen doktorikraadi Eestis, oleksin olnud selle võimaluse üle väga elevil. Kuigi ma ei planeerinud seda täielikult, olen siiralt tänulik, et see tee mind siia tõi. Pean väga väärtuslikuks kogemusi ja arenguvõimalusi, mida olen saanud Eestist ja eestlastelt, kellega ma olen kokku puutunud.

Milliseid eestikeelseid sõnu või väljendeid sa igapäevaelus kasutad?

Kasutan loomulikult lihtsaid eesti sõnu, nagu tere ja aitäh. Mu igapäevases sõnavaras on veel paljud sellised tavalised väljendid ning vahel taban end neid kasutamas ka väljaspool Eestit.

Kuidas on doktorantuur muutnud sinu mõtlemist?

Doktorantuur on muutnud mu mõtlemist nii, et see on teinud mind täpsemaks, kriitilisemaks ja hoolikamalt järele mõtlevaks. Mõtlen eeldusi põhjalikumalt läbi, jagan keerulisi probleeme väiksemateks osadeks ning otsin pinnapealsete selgituste asemel sügavamaid põhjendusi. Masinõppe õigluse kallal töötades sain teadlikumaks andmetes peituvast kallutatusest ning aja jooksul hakkasin sarnaseid mustreid selgemini märkama ka elulistes olukordades. Lisaks on doktorantuur õpetanud mind taluma paremini ebakindlust ja nägema seda kui loomulikku osa asjast arusaamise protsessist.

Millised on tunded tuleviku suhtes?

Pärast doktorantuuri lõpetamist tunnen end tuleviku suhtes positiivsemalt ja enesekindlamalt. See on tugevdanud mu motivatsiooni jätkata tööd tähendusrikaste probleemidega, eriti tehisaru õigluse ja vastutustundliku kasutamise teemal. Nüüd näen oma tööd kui pikemaajalist püüdlust aidata kaasa sellele, kuidas tehisaru süsteeme praktikas kavandatakse ja kasutatakse.

Kas näed end edaspidi akadeemilises töös, erasektoris või nende vahel?

Näen end kusagil akadeemilise töö ja ettevõtluse vahel. Mulle meeldib akadeemilise teadustöö sügavus ja rangus, kuid mind motiveerib tugevalt ka praktiline mõju ja ettevõtluses leiduv seos päris eluga.

Milliseid doktorantuuris omandatud oskusi tahad edasi kasutada?

Usun, et doktorantuuri jooksul omandatud oskused on saanud lahutamatuks osaks sellest, kes ma olen. Need pole kujundanud mitte ainult mu tehnilisi võimeid, vaid ka seda, kuidas ma mõtlen, probleemidele lähenen ja raskustega toime tulen. Võtan oma teekonna järgmisse etappi kaasa näiteks kriitilise mõtlemise, analüüsimise, tagasilöökidega hakkamasaamise ja iseseisva töötamise võime.

Mida on teooria, tehisaru ja päris elu rakenduste vahel liikumine õpetanud sulle teadmiste kohta?

See on õpetanud mulle, et teadmised ei ole püsivad, vaid need täiustuvad abstraktsiooni ja praktilise tegevuse koostoimes pidevalt. Teooria pakub struktuuri ja arusaamist, päris elu rakendusviisid aga toovad esile piirangud, üllatused ja uued küsimused, mida teooria üksi ei suuda ette näha. Koos moodustavad need tagasisideahela, kus iga lüli tugevdab ja kujundab teist.

Kui sinu doktorantuur oleks raamatu peatükk, siis mis oleks selle pealkiri?

Õiglase ja ebaõiglase õppimise tasakaal.

Tagantjärele hinnates – kas ebakindlus oli seda väärt?

Ütleksin, et ebakindlus oli kindlasti seda väärt. Kuigi oli palju kahtluse ja ebaselguse hetki, olid need mu teekonna vältimatu osa.