Mohamed Abdelrahman: teadlasetee pakub avastusi ka iseenda kohta

Mohamed Abdelrahman teeb doktorandina teadustööd Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi suurandmete rühmas. Ta uurib automatiseeritud masinõpet ning töötab selle nimel, et muuta tehisaru usaldusväärsemaks ja kättesaadavamaks. Oma kogemustest, ellusuhtumisest ja arusaamadest nii teaduse kui ka Eesti elu kohta palus tal rääkida arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo.

Palun kirjelda oma mõtteid seoses esmakordse saabumisega Eestisse

Kui ma esimest korda Eestisse saabusin, ei olnud see ainult ühest riigist teise tulek. Ma ületasin ka piiri selle vahel, kes ma tol ajal olin ja kelleks tahtsin saada. Tulnud Lähis-Idast, kaasas oma akadeemilised unistused, uurimisideed ja salasoov muuta tehnoloogia abil maailma, leidsin Tartu Ülikoolis palju enamat kui ülikooli – leidsin teise kodu, kus on ruumi uudishimule, katsetamisele ja enesearengule.

Delta keskuses on mu ümber inimesed, kes usuvad andmete ja teadmiste mõjusse, ja just siin, arvutiteaduse instituudi suurandmete uurimisrühmas, otsustasin jätkata doktorantuuris. Enne seda olin lõpetanud Tartu Ülikoolis andmeteaduse magistriõppe maksimumhindega, olin oma kursuse parimate hulgas. See andis mulle kindluse jätkata siin teadlaseteed.

Mis tõi sind Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituuti ja suurandmete uurimisrühma?

Ma mäletan siiani esimest korda, kui lugesin Tartu Ülikooli kohta. Otsisin ülikooli, mis mitte ainult ei õpeta arvutiteadust, vaid elab selle sees. Tahtsin leida kohta, kus väärtustatakse sügavat mõttetööd ja iseseisvust ning antakse võimalus uurimisideid kasvatada ja arendada, isegi kui need ideed on alguses segased ja poolikud.

Eesti paelus mind algusest peale. See on väike riik, kus on suur digitaalne visioon; siin peetakse e-riiki, andmepõhiseid otsuseid ja tehnoloogilist innovatsiooni eluviisiks, mitte privileegiks. See mõtteviis sobis täpselt minu omaga. Ma ei tahtnud olla lihtsalt andmeteadlane, kes kirjutab koodi. Tahtsin olla keegi, kes kujundab seda, kuidas nutikaid süsteeme päris elus luuakse, automatiseeritakse ja usaldatakse.

Arvutiteaduse instituut tundus ideaalne valik. Mitmed siinsed uurimisrühmad keskenduvad mastaabitavatele masinõppesüsteemidele, automatiseerimisele, läbipaistvusele ja vastutustundlikule tehisarule – täpselt nendele teemadele, mis mind huvitavad. Ma ei tahtnud ainult mudeleid treenida. Tahtsin mõista, kuidas need käituvad, miks nad teatud otsuseid teevad ja kuidas neid ühiskonnale kasulikuks muuta. Siin saab tohutult teadmisi juba ainuüksi kuulates igapäevaseid arutelusid ja seminare avatud ja inspireerivas kogukonnas.

Seetõttu ei olnud Tartu minu jaoks ainult õppimist puudutav valik, vaid see oli isiklik.

Kuidas on sinu doktoritöö seotud grupi visiooniga?

Keskendun oma doktoritöös automatiseeritud masinõppele ja selliste süsteemide loomisele, mis mitte ainult ei ennusta, vaid ka käituvad usaldusväärsemalt.

Üks minu töö põhisuundi on luua esimene automaatne süsteem, mis parandab juba treenitud klassifitseerimismudelite ennustatud tõenäosusi, et ennustused vastaks tegelikele tõenäoustele paremini ja oleksid otsuste tegemisel seega ka usaldusväärsemad. Lihtsamalt öeldes püüan vähendada tehisarusüsteemide liigset enesekindlust. Paljud mudelid on praegu väga enesekindlad, kuid mõnikord panevad väga mööda. Mina püüan oma töös lahendada seda probleemi automaatselt ja mastaapselt, ilma et iga kord oleks vaja põhjalikku inimlikku sekkumist.

See seostub tihedalt suurandmete uurimisrühma ja arvutiteaduse instituudi peamiste huvivaldkondadega, milleks on masinõppe muutmine kättesaadavaks ja tõhusaks, selle usaldusväärsuse ja arusaadavuse parandamine, pidevalt muutuvate süsteemide toetamine voog- ja aegreaandmetega, arvutusressursside raiskamise vähendamine ning detsentraliseerimise ja andmeturbe parandamine.

Viimastel aastatel olen avaldanud ja tippkonverentsidel tutvustanud üle kümne teadusartikli, mu uurimistöös on ühendatud teooria ja reaalsed rakendused. Minu artiklitele on viidatud üle 500 korra, mis kõlab päris uskumatult – ja suurem osa sellest tööst on valminud just siin, Tartu Ülikoolis.

Mis on olnud sinu suurimad väljakutsed?

Muidugi ei ole see kõik olnud kogu aeg lihtne.

Olen pärit maalt, kus on palju päikest ja soojust, nii et Eesti talv oli mulle alguses tõeline katsumus. Päikest ei näe nädalate kaupa, päev on lühike, tänavad on lumised ja vaiksed – see kõik pani mind mõnikord tundma, nagu oleks aeg ise seisma jäänud. Oli päevi, mil tundus, et pimedus väljas tahab tungida ka mu mõtetesse.

Kuid kummalisel kombel õpetas see pimedus mulle distsipliini, vastupidavust ja keskendumist. Pimedusega hakkasid mu mõtted selgemalt särama. Õppisin, kuidas jääda tundideks töölaua taha oma andmete, valemite, teadusartiklite ja disainiideede maailma. Talv ei ole mind peatanud, vaid hoopis karastanud.

Kuidas hoiad head tuju ja töötahet?

Olen endale Tartus kujundanud väikesed rituaalid.

Enamiku ajast veedan Delta keskuses, raamatukogus ja vaiksetes kohvikutes üle linna. Olen hilisõhtune mõtleja, kuid hommikune planeerija. Tavaliselt alustan päeva kohvi, märkmiku ja realistlike eesmärkide nimekirjaga.

Kui tunnen, et olen ummikus, lähen Emajõe äärde jalutama. Miski selles vaikuses ja neis vanades majades toob mulle taas selgust.

Usun kindlalt ka teistelt õppimisse. Osalen seminaridel, loen oma uurimisvaldkonnast väljapoole jäävaid artikleid ja püüan alati siduda teadust päris eluga, näiteks tervishoiu, nutika linna, energeetika või inimlike otsustusprotsessidega.

Motivatsiooni hoidmine ei tähenda, et pead olema täiuslik. See tähendab, et lähed edasi ka siis, kui on raske.

Mida on Eesti sulle õpetanud teaduskultuuri kohta?

Üks kaunimaid asju, mida Eestis olen avastanud, on intellektuaalne tagasihoidlikkus.

Paljudes paikades tahavad targad inimesed näidata, et nad on targad. Eestis on inimesed targad, kuid nad ei tunne vajadust seda tingimata tõestada. Professorite ja teadlastega saab kergesti jutule, arutelud on põhjalikud ja lugupidavad, keegi ei püüa sind pisendada. Siin loevad sinu ideed – isegi kui oled tudeng, isegi kui su inglise keel pole täiuslik ja isegi kui oled pärit kaugelt.

See mõtteviis on muutnud mind enesekindamaks ja kujundanud koostöö tegemise viise. See on teinud mind avatumaks ja arvestavamaks ning andnud suurema valmiduse võtta intellektuaalseid riske.

Millist nõu annaksid üliõpilastele, kes soovivad sellesse valdkonda siseneda?

Kui tuled bakalaureuse- või magistriõppesse või oled alustav doktorant ja unistad andmeteadusest, suurandmetest või seletuslikust tehisintellektist, on minu nõuanne lihtne: ära oota tunnet, et nüüd oled valmis. Seda tunnet ei tule kunagi.

Alusta sealt, kus oled. Loe artikleid, isegi kui sa ei mõista neid täielikult. Proovi ja katseta olemasolevaid asju. Lammuta mudelid laiali ja pane need uuesti kokku. Esita küsimusi. Tunneta ebamugavust. Eksimine tähendab mõnikord, et oled õigel teel.

Ja vali selline keskkond nagu Tartu Ülikool – koht, kus sulle antakse teadmised, aga ka võimalus kasvada iseendaks.

Mis on kõige meeldejäävam asi, mille oled Tartus avastanud?

Üks meeldejäävamaid hetki oli esimene suur lumesadu.

Oli täiesti vaikne: ei autosid, ei müra, ei mingeid hääli. Ainult lumi, mis langes kell kolm öösel kollases tänavalambi valguses. Seisin seal, üksi, keset tänavat, ja tundsin midagi üksinduse ja rahu vahelist.

See hetk õpetas mulle midagi lihtsat, kuid võimsat: vaikus ei ole tühjus. Mõnikord on see selgus. Selles vaikuses, külmas õhus muutus minu mõistus mõtetest soojaks.

Tartu ei ole kujundanud ainult mu teadustööd, see on kujundanud mu loomust. Ja selle eest olen lõputult tänulik.

Mohamedi tööga saab tutvuda järgmiste linkide kaudu:
Google Scholar: https://scholar.google.com/citations?user=IW32looAAAAJ&hl=en
ETIS: https://www.etis.ee/CV/Mohamed_Abdelrahman/est/