Vahur Lell: informaatikat õpetades tuleb muutustega kaasa minna

Vahur Lell on lõpetanud Tartu Ülikoolis matemaatika- ja informaatikaõpetaja eriala. Ta töötab praegu Jaan Poska Gümnaasiumis infojuhi, informaatika valikainete õpetaja ja robootikaringi juhendajana. Loe Vahuri kogemuslugu tema õpingutest ülikoolis ja õpetajaametist.

See, et ma üldse kooli tööle sattusin, oli juhuste kokkulangemine. Sain bakalaureusekraadi Eesti Maaülikoolist, kus õppisin maamajanduslikku ettevõtlust ja finantsjuhtimist. Enne seda olin Tartu Ülikoolis lühikest aega tudeerinud nii matemaatikat kui ka majandust. Veidi hiljem jõudsin veel Tartu Rakendusliku Kolledži kaugõppes läbida nooremtarkvaraarendaja ja andmebaaside administraatori eriala.

2008. aastal otsis Mart Reiniku Gümnaasium infojuhti ja nii ma tuttavate soovitusel sinna tööle läksin. Kui 2011. aastal loodi Mart Reiniku kooli baasil Jaan Poska Gümnaasium, liitusin sealse meeskonnaga ja olin uue kooli alguse juures. Aasta varem olin Tartu Ülikoolis läbinud aastase õpetajakoolituse, et saaksin hakata majandustunde andma.

Matemaatika- ja informaatikaõpetaja magistriõppesse kutsus mind kaasa üks hea sõber. Meiega juhtus klassikaline lugu, et sõber ei saanud sisse, aga mina sain.

Meil kujunes kursusel väga tore sõprade punt. Olime kõik eri vanuses – mõni tuli otse koolipingist ja mõni oli üle 40 aasta vana. Mina olin enamikest kaasõppuritest vanem ja see nõudis kohanemist. Näiteks üks meie õppejõud oli minu kursusevend veel matemaatika õppimise aegadest. Pidin arvestama, et temaga ei saa rääkida nii nagu oma semuga.

Leian, et sõbra õlg on üliõpilase elus määrava tähtsusega. Saab üksteist innustada ja toetada. Kõik meie sõpruskonnast selle eriala ka lõpetasid.

Matemaatika ei olnud kerge ja eks minu jaoks oli matemaatika õppimisest ka üksjagu aega möödas. Robootika oli lihtsam ja lõbusam. Omaette väljakutse oli matemaatika didaktika – ma ei olnud kunagi varem õppinud, kuidas matemaatikat peaks õpetama. Mulle meeldis väga, kuidas lektor Kerli Orav-Puurand meile teemasid lahti seletas. Tema loengud olid kohe teistmoodi põnevad. Ta oskas väga ägedalt vastata ka tobedatele küsimustele. Just õpetajate õpetajana on tema mulle eriti motiveerivana meelde jäänud.

Mõni õppeaine nõudis päris palju pühendumist. Siinkohal meenutan lektor Tauno Paltsi programmeerimisaineid. Nende sisu oli väga huvitav ja pingutamine kuulus asja juurde. Meie ajal ei olnud ka tehisintellekti, mille abi kasutada. Kui õpingutes tuleb ette keeruline koht, siis sõprade tugi on alati see, millele saab loota. Üheskoos nuputada on alati kergem!

Magistrikraad andis kindlustunde, et olen õigel teel ja teen õiget asja. Oma magistritööna kavandasin valikkursuse „IoT lahendused“, mida olen nüüdseks mõne aasta koolis õpetanud. Lisaks õpetamisele sain pärast magistrikava lõpetamist üha rohkem kaasa rääkida ka laiemate teemade juures, näiteks selles, kuidas rakendada gümnaasiumis informaatika ainekava.

Juba pelgalt Tartu Ülikooli õppejõude jälgides nägin, kuidas informaatikat peaks õpetama. On väga oluline, et õpilasel tekiks valdkonna vastu püsiv huvi ja ta tuleks nende teemade juurde ikka ja jälle tagasi. Üks mulle eriomane joon õpetajana ongi see, et tund ei tohi olla igav. Iga tund peaks olema natukene lõbus ka. Mõnikord jäävad asjad naljade kaudu palju paremini meelde.

Koolis on huvitav töötada, kuna igal aastal seltskond vahetub ja kogu aeg tulevad uued noored inimesed peale. Uued aastakäigud on jälle teistsugused ja nende oskused on samuti erinevad. See on eluring – nagu vooluring robootikas. Tihti on päris keeruline aru saada, kuidas noored mõtlevad. See ei lange alati kokku sellega, kuidas mina mõtlen.

On väga hea meel näha, et robootikaringist alanud huvi viib noore lõpuks kõrgkooli tehnilist ala õppima. Neid juhtumeid ei olegi nii vähe. Informaatika valikainetest on kasu ka siis, kui keegi proovib ja mõistab, et see valdkond ikka ei ole tema jaoks. Nii on väiksem võimalus, et noor inimene teeb vale erialavaliku.

Kui nüüd mõelda informaatika õpetamise peale, siis leian, et sellesse ametisse sobib inimene, kes on kogu aeg valmis uuendusteks ja muutusteks. Iga matemaatikaõpetaja ei käsitlegi informaatikat. Infotehnoloogias muutub kõik pidevalt ja nüüd on veel eriti põnev aeg, sest koolides hakkab kasutusele tulema tehisaru. Informaatikaõpetaja peab kogu aeg ajaga kaasas käima ega saa vananeda, vaid on kogu aeg noor.