Viacheslav Komisarenko: rasked hetked on tagantjärele meeldejäävad

13. jaanuaril kaitses Viacheslav Komisarenko oma doktoritöö „Aligning training loss to evaluation metrics in deep learning“ („Sügavõppe treeningkao sobitamine hindamismõõdikutega“). Sel puhul uuris arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo intervjuus, kuidas Viacheslavi teekond doktorantuuris kulges.

Mis sulle formaalsete mudelite, tõestuste ja algoritmidega töötamise juures meeldib?

Teoreetilises uurimistöös on kõik etteaimatav – sul on eeldused, reeglid ning lubatud teisenduste komplekt, mille põhjal jõuad uute tulemusteni. See on täiesti ettearvatav, isegi siis, kui uurid ebakindlust. Elu ise on palju ettearvamatum kui ebakindluse uurimine.

Kas sul tekkis kunagi ka kahtlusi: äkki ma ei ole doktoriõppeks piisavalt hea?

Ausalt öeldes ei tekkinud. Sain üsna varakult aru, et doktoritöö tegemisel on lõpuks küsimus selles, kui palju aega sa sellesse paned. Mõnikord küll mõtlesin, kas on mõistlik nii palju aega panustada, sest ilmselgelt olin tegelikku töömahtu ja pingutust alahinnanud.

Milline oli doktorantuuri kõige raskem hetk?

On küll olnud olukordi, mida võib pidada raskeks – intensiivne töö enne artikli tähtaegu, viie-kuuetunnised koosolekud jne. Põhimõtteliselt oleks selliseid olukordi saanud ka leevendada või vältida. Tagantjärele mõeldes olid need hetked aga omamoodi lõbusad ja meeldejäävad. Elu võib tuua palju keerulisemaid hetki kui doktoritöö.

Kas kaalusid mõnikord tõsiselt ka doktorantuuri poolelijätmist, ja kui, siis miks?

Mõtlesin loobumisele enne doktorantuuri algust. Mu naine – toona tüdruksõber – võeti vastu doktorantuuri Genti Ülikooli Belgias, aga mind oli paar kuud varem vastu võetud Tartusse.

Püüdsin ka kandideerida Genti ja üks koht oligi veel vaba, kuid kahekuulise valikuprotsessi järel jäin teiseks – olin kõige kõrgemalt hinnatud kandidaat, kes kohta ei saanud. Arutasin olukorda oma juhendajaga. Leppisime kokku võimalikus uurimiskülastuses Belgiasse ja selles, et saan teha mõningal määral kaugtööd, olenevalt sellest, kuidas mu teadustöö edeneb. Pärast seda ma enam loobumist ei kaalunud ja kõik laabus väga hästi.

Kas sul on hobisid, mis aitavad puhata ja mõtted välja lülitada?

Jah, ja olen aru saanud, kui olulised hobid on. Mõned on pärit teismeeast ja seotud spordiga: jõusaal, pikamaajooks. Doktorantuuri ajal lisandusid reisimine ja lauamängud, näiteks „Catan“.

Kas doktorantuuri ajast on mõni koht või reis eriliselt meelde jäänud?

Santiago de Compostela reis Hispaaniasse. See oli doktorantuuri kuuendal aastal ja see oli õigupoolest esimene konverents, kuhu mu artikkel oli vastu võetud. See toimus oktoobri lõpus, ilmad olid seal mõnusad, toit oli suurepärane, ning kõige parem oli konverentsi lõpus saada ka väljapaistva artikli auhind.

Kuidas sobitub doktorantuuri tegemine sinu pere tausta või traditsioonidega?

Mu ema on matemaatikaõpetaja ülikoolis, vanaema aga matemaatikaõpetaja koolis ning enamik mu pereliikmetest on seotud tehnika või hariduse valdkonnaga. Samas olen ma oma perekonnas esimene, kes on saanud doktorikraadi.

Mida hindad Eestis elades kõige rohkem?

Mulle meeldib siinne rahulikkus, looduskesksus ja digitaliseeritus. Hindan väga ka kõiki häid inimesi, keda olen siin kohanud.

Kas mõni eestlaste komme paneb sind muigama?

Mulle meeldib saun. Enne Eestisse kolimist käisin saunas väga harva, kuid nüüd käin tihti, näiteks pärast jõusaali. Ja peaaegu iga eestlane viskab saunas kõvasti leili, vahel ilmselgelt liiga palju. Miskipärast paneb see mind alati naeratama.

Kas oled ka eesti keelt õppinud?

Jah, õpin eesti keelt praegu eraõpetajaga – seda pakub ettevõte, kus ma töötan – ning valmistun riigieksamiks. Ka doktorantuuri alguses õppisin eesti keelt kaks semestrit. Tunnen Eesti ees suurt tänulikkust, et mind õpingute ajaks vastu võeti, ning keele õppimine vähemalt B1–B2-tasemeni on minu viis seda tänu väljendada.

Kas tagasi vaadates oli doktorantuuriaegne ebakindlus seda kõike väärt?

Ma ei ole veel päris kindel, millised professionaalsed või muud hüved doktorikraadiga täpselt kaasnevad, kuid loodan, et see selgub peagi. Aga mul on siiralt hea meel selle kogemuse ja nende hetkede üle.