Analüüs: Eestisse mitte naasnud optantidel ei olnud tänases mõistes kodaniku õigusi

Tartu Ülikooli teadlaste analüüs Eesti kodakondsuse opteerimisest toob välja, et kodakondsuse mõiste ja sellest tulenevad õigused ja kohustused on ajas märkimisväärselt muutunud. Tänases mõttes kodaniku õigused ja kohustused olid vaid nendel opteerunud inimestel, kes naasid Eestisse ja said siin Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse.

„Eesti kodakondsuse opteerimisest Tartu rahulepingu järgi on möödunud ligi sada aastat. I maailmasõja järgse ja üldse sõdadevahelise aja arusaamad kodakondsusest, rahvusvahelisest õigusest, riigi ja kodaniku suhtest erinesid väga oluliselt tänapäevastest,“ ütles Tartu Ülikooli õigusajaloo professor ja analüüsi töögrupi juht Marju Luts-Sootak.

Siseministeeriumi tellitud analüüsis tuuakse välja, et lisaks inimese õigusele valida ehk opteerida kodakondsus oli tollal riikidevahelise lepinguga võimalik sätestada ka riigi õigus keelduda tema kodakondsust opteerinud inimest oma kodakondsusesse vastu võtmast. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping andis keeldumisõiguse mõlemale lepingupoolele.

Eesti kodakondsust said opteerida vähemalt 18-aastased Eestist pärit inimesed, kes pidid selleks esitama opteerimisteadaande Venemaal tegutsenud kontroll-opteerimise komisjonile. Komisjon väljastas kodakondsustunnistusi. See tunnistus ei andnud vahetult võimalust asuda Eestisse jõudnult oma kodanikuõigusi realiseerima. Selle võimaluse tagas hoopis isikutunnistus, mis väljastati alles pärast täiendavat kontrolli.

Kontrolli käigus võis ka selguda, et opteerimiskomisjoni otsus oli ekslik või keelduti seda kinnitamast ideoloogilis-poliitilistel põhjustel. Riik langetas otsuse väljastada isikutunnistus ainult nende inimeste osas, kes olid saabunud Eestisse.

„Venemaale jäänud optante käsitati Eesti kodanikena, aga nad ei saanud Eesti kodanikuõigusi teostada ja nad ei kandnud ka Eesti kodaniku kohustusi (sõjaväekohustus, maksud jms). Nii optandid ise kui Eesti ametivõimud lootsid, et Eesti kodakondsuse tunnistused võivad inimesi päästa Nõukogude mobilisatsioonist või maksudest ja nende vara natsionaliseerimisest, konfiskeerimisest jms. Optantidele jäi potentsiaalne võimalus oma kodanikuõiguste teostamiseks, kui nad oleksid jõudnud Eestisse ja saanud Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistuse. Samas ei ole kindel, et Nõukogude Venemaale jäänud optantidele oleks igal üksikul juhul olnud see võimalus tagatud“, lisas Luts-Sootak.

Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annuse sõnul kinnitas analüüs üle riigi praegusi seisukohti. „Analüüsi põhjal ei ole Eestisse mitte naasnud optantide järeltulijad sünnijärgsed kodanikud tänases tähenduses. Seda seetõttu, et õigused ja kohustused, mis kodakondsusest tulenesid, olid väga erinevad neil inimestel, kes Eestisse asusid ja neil, kes ei asunud,“ rääkis Annus. „Kui kõrvutada praegune Politsei- ja Piirivalveameti halduspraktika, Riigikohtu kevadise lahendi järeldused ja analüüsi tulemused, siis need on omavahel kooskõlas. Jätkuvalt tuleb käsitleda nende optantide järeltulijaid, kes Eestisse ei asunud, välismaalastena,“ lisas ta. Perioodil 2003-2015 käsitleti sünnijärgsete Eesti kodanikena ka nende optantide järeltulijaid, kes Eestisse ei asunud. „Sünnijärgsed kodanikud nad siiski ei ole, kuid kuna riik on teinud vea ja toona neile Eesti kodaniku passi andis, tuleb ka sellele olukorrale lahendus leida. Töö selle nimel käib,“ märkis Annus.  

Möödunud aasta lõpus tellis Siseministeerium Tartu Ülikooli õigusteadlastelt analüüsi Eesti kodakondsusõiguse sellest osast aastatel 1918-1940, mis puudutas Eesti kodakondsuse omandamist rahvusvahelistes lepingutes sätestatud opteerimisega. Optsioon on  inimesele rahvusvahelise lepinguga antud õigus valida kodakondsus pärast seda, kui riikides on toimunud territoriaalsed muudatused või endiste riikide asemele on tekkinud uued riigid. Analüüsiga saab lähemalt tutvuda siin.