Arstitudeng aitab koroonaosakonnas tulekahju kustutada

Öised valved, uued olukorrad ja raskes seisus patsiendid pole kustutanud sära arstitudeng Kadri-Ann Parmase silmis. Ta on üks neist üliõpilastest, kes läks üleskutse peale koroonaosakonda appi, kirjutab ajakiri UT.

Möödunud aasta lõpus kutsus TÜ kliinilise meditsiini instituut arstiüliõpilasi asuma tööle COVID-19 osakondadesse. Üleskutsele vastas 43 üliõpilast. Enne palatitesse lubamist  korraldati neile kolm abiõdede kiirkursust. Selle lõpetas 29 tublit tudengit ja 18 neist on mitme Lõuna-Eesti haigla koroonaosakondades juba tööle asunud. Kümmekond üliõpilast on ootel ja tööks valmis kohe, kui nende abi vajatakse.

TÜ kliinikumis on ametis üheksa üleskutsele vastanud üliõpilast, nende seas ka neljanda kursuse tudeng Kadri-Ann Parmas. Vestleme temaga 26. veebruaril. Sel päeval on positiivse koroonaproovi andnud üle 1200 inimese, haiglates on viiruse tõttu üle 500 inimese. Parmas võrdleb oma tööd abiõena tuletõrjuja omaga, sest ta usub, et parema ennetuse korral oleks nii mõnigi patsient haiglasse sattumisest pääsenud.

Kuidas sündis mõte koroonaosakonda appi minna?

Hästi spontaanselt. Detsembri lõpus oli olukord vägagi pinev. Postkasti tuli kiri ja minu kursusel läks sumin lahti – jagati arvamusi, kas minna või mitte. Minek tundus väga loogilise sammuna: olen arstitudeng, tulevane meditsiinitöötaja, ma tahan aidata. Ja ma tahtsin aidata personali, kes vaevles tõelises ülekoormuses. Teiselt poolt soovisin arendada oma oskusi ja võimekust. Minu töö on ühtlasi õppimine – tööd tehes õpin iga päev. Kui ma täna õhtul tööle lähen, siis homme hommikul valvest tulles olen jälle midagi uut õppinud. Kolm põhilist asja: õppimine, aitamine ja areng.

Milline oli sinu ettekujutus sellest, mida abiõena tegema hakkad?

Ma olen varem haiglas töötanud – küll põetajana, aga võhivõõras see töö minu jaoks ei ole olnud. Aga kui räägime just COVID-osakonna ettekujutamisest, siis paljuski see, millest räägiti abiõdede kiirkursusel, vaatab mulle iga päev vastu. Ma teadsin, milline on haigla töö ja millised on abiõe kohustused. Läksingi nende mõtetega, mingit suurt šokki ei olnud.

Töötan pulmonoloogiaosakonnas, seal on keskmises kuni raskes seisus patsiendid. Meil on ka intensiivravi osa. Eks ma ikka arvasin enne, et on igasuguseid patsiente, ja seda meile ka rõhutati, et võib olla nii raskemaid kui ka kergemaid. Ma olen praeguseks näinud nii noori kui ka vanu; mõni on adekvaatne, mõni ei ole. Skaala on hästi lai.

Loe edasi ajakirjast UT...