Meeste suguhaiguste diagnoosimine jõuab uude ajajärku

Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlased ja arstid hindasid uue revolutsioonilise meetodi, voolutsütomeetria kasutamist Eesti meeste kusitipõletiku diagnoosimisel. Teadusajakirjas PLOS ONE avaldatud uuringus kinnitasid nad meetodi tõhusust ja näitasid, et peamine kusitipõletiku põhjus on klamüdioos. Kõige tugevamat põletikku tekitas gonorröa.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel esines meestel 2016. aastal kõikidest suguhaigustest klamüdioosi 2,7%-l, gonorröad 0,7%-l ja trihhomonoosi 0,6%-l juhtudest. Nii need kui ka teised sugulisel teel levivad nakkushaigused võivad tekitada meestel kusitipõletikku ehk uretriiti.

Nende nakkushaiguste tuvastamiseks on mitu meetodit. Viimastel aastatel on uriinianalüüsi puhul tuldud välja uute tehnoloogiatega, mis pakuvad igapäevases kliinilises praktikas kiireid ja standardiseeritud võimalusi. Uuringu üks autoreid, Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorant Stanislav Tjagur rääkis, et üheks selliseks uuenduslikuks diagnostikameetodiks on voolutsütomeetria: „Võrreldes teiste meetoditega on seda lihtne kasutada, see on automatiseeritud, annab kiiresti tulemuse ega ole invasiivne.“

Teavet selle kohta, kuidas kasutada voolutsütomeetriat meeste kusitipõletiku diagnoosimisel, on aga vähe. Nii tegid Tartu Ülikooli meditsiiniteadlased ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestearstid uuringu, et hinnata nakkusliku uretriidiga meestel esmase uriini voolutsütomeetria tulemusi. „Meie eesmärk oli leida optimaalsed põletikumarkerite piirmäärad uretriidiga seotud suguhaiguste kiiremaks ja täpsemaks diagnoosimiseks, et parandada nakatunud meeste ravimise kulutõhusust meestekliinikutes, kus patsiente on iga päev palju,“ kirjeldas Tjagur.

Uuringusse kaasati Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku patsiendid, kel oli hiljuti olnud suure riskiga seksuaalkäitumine või kes tulid meestearstile tervist ja/või viljakust kontrollima. Valimi moodustasid 306 patsienti vanuses 18–50 aastat, kellel oli klamüdioos, gonorröa, genitaalmükoplasmoos ja/või trihhomonoos. Kontrollrühma kuulusid sama vanuserühma 192 patsienti, kel kaebused puudusid ja kellel nimetatud infektsioone ei leitud.

Uuringust nähtus, et androloogiga konsulteerinud meeste seas oli kõige levinum sugulisel teel leviv nakkus klamüdioos (64,1%), järgnesid genitaalmükoplasmoos (20,9%), gonorröa (7,8%) ja trihhomonoos (1,6%). Erinevate kombineeritud nakkuste osakaal oli 5,6%. „Voolutsütomeetria abil mõõdetud tulemustest selgus, et gonorröa põhjustas tugevaima põletikulise reaktsiooni ja suurima bakterite arvu esmasjoa uriinis,“ kirjeldas Tjagur, kes peab seda tulemust ka uuringu üheks suurimaks väärtuseks lisaks sellele, et saadi hea ülevaade sugulisel teel levivate nakkushaiguste levimuse ja diagnostika tõhususe kohta.

Kokkuvõtteks tõdes Tjagur, et voolutsütomeetriat võib pidada kiireks ja usaldusväärseks sõelumismeetodiks uretriidi kahtluse korral, ent esialgsete tulemuste kinnitamiseks on kindlasti vaja lisauuringuid.

Teadusajakirjas PLOS ONE avaldatud artikli „Profile of sexually transmitted infections causing urethritis and a related inflammatory reaction in urine among heterosexual males: a flow-cytometry study” autorid on Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorant Stanislav Tjagur, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändar ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku direktor, Tartu Ülikooli androloogia professor Margus Punab.