Õppeprorektor Aune Valk: mida „toodab“ Eesti kõrgharidus?

Vastuseks järgmistele artiklitele:

„Akadeemia kummaline agoonia“, Martin Ehala (Postimees, 08.01.2019)
„Mida toodab Bologna konveier?“, Voldemar Tomusk (Postimees, 08.01.2019)
„Bakalaureus on teadmusühiskonna proletaarlane“, Kaarel Tarand (Sirp, 18.01.2019)
„Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust“, vestlusringis Marju Lepajõe, Mihhail Lotman, Elo-Mall Toomet (Sirp, 18.01.2019)

Eestis on vanemas põlvkonnas palju kõrgharitud inimesi, vaid väga üksikud riigid on meist selles pingereas eespool. Meil on just vanemas põlvkonnas ka väga palju neid, kes on üleharitud ehk kelle arvates pole neil omandatud haridust oma praeguse töö saamiseks või tegemiseks vaja.

Pea iga kolmas Eesti kõrgharitu ei vaja enda hinnangul oma töö saamiseks kõrgharidust, OECD riikides arvab nii keskmiselt 20%. Loomulikult pole kõrgharidust vaja vaid töö tegemiseks, kõrgem haridus tähendab ka seda, et inimene on tervem, ta on aktiivsem kodanik ja suudab luua parema õpikeskkonna ja -harjumused oma lastele. Olen ise varem pakkunud, et Eesti õpilaste PISA-edu taga on tublide õpetajate kõrval ka meie suur kõrgharidusega emade osakaal.

Nooremates põlvkondades (vanus 25–44) on kõrgharidusega üleharituid Eestis sama palju kui mujal – umbes 20% – ja veel nooremate hulgas vähem kui mujal. Samal ajal on kõrgharitute osakaal elanikkonnast kogu aeg kasvanud ning 25–34-aastaste hulgas on neid umbes 45%. Viimasel kahekümnel aastal on töökohtade muutus – oskusmahukate töökohtade osakaalu kasv (30%-lt 40%-le) ja kõrgharidusega inimeste osakaalu kasv – käinud käsikäes. Seega kasvab vajadus kõrgharidusega töötajate järele ning väike üleharitus on normaalne ja vajalik. 2017. aasta lõpus avaldatud McKinsey tuleviku töö analüüsis on ennustatud, et Eestis kasvab vajadus kõrgharitud inimeste järele 2030. aastaks võrreldes 2016. aastaga 8% võrra.

Siit ka üks suur sõnum: kõrgkoolid ei pea koolitama inimesi mitte praegusele tööturule, vaid sellele, mida loodame näha viie, kümne või viieteistkümne aasta pärast. Nagu keegi tabavalt on öelnud: kui 1990-ndatel oleks ülikoolid kujundanud oma õpet tööturu vajadustele vastavalt, siis oleks meil olnud suhkruvati bakalaureuse- ja vahvlimüügi magistrikavad.

Selleks et hinnata, millist haridust on tegelikult vaja, on üks hea indikaator tasu, mida ollakse erisuguse haridusega inimestele valmis maksma. On eksitav rääkida kõrgharidusega inimeste ületootmisest olukorras, kus kõrgharitute hulgas on töötute osakaal kaks korda väiksem ja palk poolteist korda suurem kui kutseharidusega inimestel. Kindlasti on kutseharidusega inimesi vaja, aga samamoodi on vaja ka IT-tippspetsialiste, õpetajaid, tänapäevaste teadmistega juhte ja paljusid teisi.

Teine sageli kõlav retoorika on see, et rohkem on vaja rakendusliku kõrgharidusega inimesi, mitte akadeemilist kõrgharidust. Taas räägivad andmed selle vastu. Kui aasta pärast lõpetamist on rakenduskõrghariduse omandanute palk bakalaureuseastme lõpetanute palgast umbes 100 euro võrra kõrgem, siis kuus aastat pärast lõpetamist teenivad bakalaureuseõppe lõpetanud juba veidi rohkem. Lisaks on bakalaureusekraadi omanike hulgas edasiõppijaid ligikaudu kolm korda enam kui rakenduskõrghariduse omandanute hulgas.

18. jaanuaril Sirbis ilmunud vestlusringis süüdistati Eesti kõrgharidust kümnes surmapatus, muu hulgas selles, et vastu võetakse aina rohkem gümnasiste. See ei vasta viimasel kümnendil tõele. Üliõpilaste arvu vähenemine ei ole tingitud vaid noorte arvu langusest. Vähenenud on ka nende osakaal, kes asuvad järgmisel õppeaastal pärast keskhariduse omandamist õppima kõrgkoolides. Kui 2006. aastal alustas gümnaasiumi lõpetanutest samal aastal Eestis kõrgharidusõpinguid 67% lõpetanutest (sh avalik-õiguslikes ülikoolides 43%), siis 2016. aasta lõpetajatest tegi seda 56% (sh avalik-õiguslikes kõrgkoolides 45%). Vähenemine tuleneb peamiselt nende arvelt, kes ei jätka üldse Eestis õpinguid. Osa neist jõuab kõrgharidusse hiljem, kuid sugugi mitte kõik.

Samas vestlusringis kõlas ka teine arvamus, et need, kes kohe pärast bakalaureuseõpinguid magistriastmes ei jätka, ei teegi seda kunagi ega kusagil (sh välismaal). Aina enam on neid, kes tulevad magistriõppesse hiljem ja on õppima tulles juba alustanud töötamist. 80% magistriõppe lõpetanutest on õpingute ajal töötanud ja umbes pooled töötavad juba siis, kui õpinguid alustavad. Ülikoolidele ei pruugi see meeldida, et üliõpilased töötavad, aga sellega on ka raske võidelda. Õnneks töötatakse praegu rohkem kui varem töökogemuse saamise, mitte äraelamise eesmärgil. Ülikool saab olla nõudlikum, et tööle ei mindaks igavuse pärast, mida mõni tudeng ka töötamise põhjusena on nimetanud. Teisalt on töö ja õpingute vaheldumine elukestva õppe paradigma juurde kuuluv paratamatus. Seejuures tasub silmas pidada, et üle poole töötavatest üliõpilastest peab end ise pigem töötajaks kui üliõpilaseks.

Kõrgharidusõppesse vastuvõetutest moodustavad üle poole need, kes ei asu kohe gümnaasiumi lõpetamise järel õppima, ja vanemate üliõpilaste osakaal üha suureneb. Viimane muutus on olnud eriti suur just magistriõppes, kus õppijate arv pole hoolimata üldisest üliõpilaste arvu rohkem kui kolmandiku võrra vähenemisest viimasel kümnendil kukkunud, vaid hoopis 10% kasvanud. Selle sees on omakorda kasvanud just 30-aastaste ja vanemate õppijate arv ning osakaal, mõlemad on pea kahekordistunud. Kaarel Tarandi väite toetuseks võib aga öelda, et aasta pärast lõpetamist asub tõesti edasi õppima kahanev osa bakalaureuseõppe lõpetajatest: kui 2011. aasta lõpetajatest oli järgmisel aastal edasiõppijaid 57%, siis 2015. aasta lõpetajatest õppis 2016. aastal edasi 49%. See peegeldab majanduse seisu. Edasiõppijaid on alati rohkem siis, kui tööturul on halvad ajad, ja 2011. aastal olid need halvemad kui 2016. aastal. Nii ongi lõpetanute seas enam tööturule siirdujaid.

Kas see on halb, et pärast bakalaureuseõpet või rakenduskõrghariduse omandamist minnakse tööle ning naastakse ülikooli hiljem? Ülikooli seisukohast oleks kindlasti lihtsam, kui õpinguid jätkataks kohe, ja eriti hea oleks, kui õpe oleks n-ö ühes torus ehk 3 + 2 asemel järjest 5 aastat. Siis oleks palju lihtsam kavandada õppekavasse eri teemasid ja tegevusi, sh õpirännet või praktikat. Ülikoolil oleks suurem kindlus, et need, kes tema seinte vahelt diplomiga välja lähevad, oskavad ka päriselt midagi kõrgel tasemel.

Kas see oleks parem ka õppijate ja tööturu seisukohast? Tõenäoliselt mitte. 3+2-süsteemi peamine eesmärk oli anda õppijatele rohkem võimalusi valida nii ülikoolide, riikide kui ka õppekavade vahel. Kui esimene suurem valikuvõimalus tuleks alles viis aastat pärast gümnaasiumi lõpus tehtud erialavalikut, siis oleks võib-olla juba liiga hilja? Kui maailm ja töö muutuvad aina kiirenevas tempos, peab inimesel olema võimalus kujundada oma oskusi kogu elu vältel. Õppida, proovida päris elus järele, kas need oskused ja teadmised on piisavad selleks tööks, mida ta teha tahab, ning tulla ikka ja jälle ülikooli, et täiendada end just selles valdkonnas, kus teadmisi jääb vajaka.

Jah, bakalaureuseharidus on poolik kõrgharidus, kuid väga suur väärtus on ka selles, kui pärast poole distantsi jooksmist on võimalik korraks samm kõrvale astuda ja mõelda, kas joosti ikka õiges suunas. Õpitu rakendamine ja rakendusest kasvavate küsimustega uuesti edasi õppimine, kiht-kihilt kasvavad teadmised ja oskused on just see mudel, mida elukestva õppe ideaalina silmas peetakse.

Me kõik tahaksime, et Eesti tööturg oleks teadmistemahukam ning oskaks tippteadmised ja -oskused rahaks teha. Reaalsus on praegu kahjuks selline, et Eesti tööturul väärtustatakse tippe (sh doktorikraadiga inimesi) veel vähe, palju vähem kui Põhjamaades ja ka OECD riikides keskmiselt. Sama on magistrikraadiga. Kui tööandjad väärtustaksid magistrikraadi enam, küllap oleks siis ka enam edasiõppijaid. Praegu saab magistrikaardi omanik vahetult pärast lõpetamist umbes 30% ja viis aastat pärast lõpetamist umbes 15% rohkem palka kui esimese astme lõpetanu. Tööturu sõnum, et esimese astme haridus pole piisav, on olemas, kuid mitte täiesti veenev.

Viimane küsimus on see, kas 3 + 2 aastaga omandatud haridus on palju kehvem 4 + 2 aasta õppest. Üks väheseid võimalusi sellele küsimusele objektiivselt vastata on võrrelda vastava hariduse saanute reaalselt mõõdetud infotöötlusoskusi, nagu tehti 2011/2012. aastal rahvusvahelises täiskasvanute oskuste uuringus PIAAC (hm.ee/piaac). Selles uuringus mõõdetud kolmest oskusest kahes on 4 + 2 aastaga lõpetanud tugevamad ja vahe 3 + 2 aastaga lõpetanutega on selline, mis saavutatakse umbes ühe kooliaastaga (6–7 p), mis on ka reaalne õpiaja erinevus. Erinevust pole funktsionaalses lugemisoskuses, kus vana ja uue süsteemi lõpetanud on sisuliselt võrdsed. 4 + 2 aastaga hariduse saanute eelis paistab välja matemaatilises kirjaoskuses, kus see on nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe puhul 6 punkti. Samuti on erinevus tehnoloogiarikkas keskkonnas mõõdetud probleemilahendusoskuses, kus sama tulemuse saavad 3+2-magister ning 4+2-süsteemi bakalaureus ja magister, nimetatutest nõrgemad (umbes 12 p) on bakalaureuseõppe lõpetanud, kelle probleemilahendusoskused on võrdsed rakenduskõrghariduse saanutega.

Kokkuvõttes võib öelda, et kolmeaastane bakalaureuseõpe ei tohiks olla lõplik kõrgharidusõpe ning selle lõpetanute oskused on enamasti nõrgemad kui magistritel ja vanas süsteemis nelja aastaga bakalaureusekraadi omandanutel. 3+2-magister seevastu on suuresti võrreldav ka vana 4+2-magistriga ehk teadusmagistriga ning kindlasti nelja-aastase bakalaureusega, mis on uue magistriga ametlikult võrdsustatud haridus. See, et tööturg vajab praegusel ajal kõiki töökäsi ja värbab noori lõpetamata kõrghariduse ehk bakalaureusekraadi tasemel, pole mitte hariduse, vaid tööturu probleem. Tööturg annab küll sissetuleku kujul selge sõnumi, et kohe pärast lõpetamist on bakalaureusekraad magistrikraadist umbes 30% vähem väärt, aga lahendus pole noorte sundimine ühe ülikooli ja eriala juurde pikaks ajaks. Ka siis, kui meil oleks viie- või kuueaastane toruharidus, ei saaks me keelata noori poole pealt tööle minemast. Tõenäoliselt poleks meil siis Eestis aga väga kedagi õpetada, sest kes tahaks õppida süsteemis, mis muu Euroopaga ei haaku? Ühe pika toru asemel on tulevikuhariduse aruteludes aina enam hakanud kõlama hoopis nanokraadide idee – võimalus tulla ülikooli pooleks aastaks või aastaks ning saada endale vajalik oskuste pakett. Olen täiesti seda meelt, et õppima peaks rohkem ja elukestvalt, kuid hoolimata sellest, et õppeasutusele oleks kasulikum „hulgimüük“ – mitu aastat korraga –, näen ma suurt eelist õppija võimaluses valida, kui pikalt, mida ja millal ta õpib.

Aune Valk, Tartu Ülikooli õppeprorektor

Artikkel on ilmunud 31.01.2018 Postimehe arvamusrubriigis.