Tõnu Lehtsaare hingehoidlik mõtisklus väärikusest

Seni on iga kuu esimesel esmaspäeval Tartu Ülikooli senati saalis toimunud ülikooli töötajate nõustaja-kaplani Tõnu Lehtsaare kaplanitund. Sel kuul saab selle asemel kuulata või lugeda Lehtsaare mõtisklust väärikusest.

Eriolukord andis aega järele mõelda. Ka mõne teema juurde tagasi pöörduda. Minu jaoks on igihaljaks teemaks väärikus, millega seonduvad kolm sõna: inimväärikus, eneseväärikus ja väärikus teiste silmis ehk sotsiaalne väärikus.

Inimväärikus kuulub inimeseks olemise juurde. Inimväärikus algab sealt, kust alates saame kasutada mõistet inimene ja ta lõpeb seal, kus me enam mõistet inimene kasutada ei saa. Inimväärikus tähendab, et alates looteeast kuni surmani on igal inimesel oma väärikus.

Inimväärikus ei sõltu tervisest, sest kõigil vaimsete ja füüsiliste erivajadustega inimestel on oma väärikus. Inimväärikus ei sõltu isegi vääritutest tegudest mitte, olgu selleks kuriteod, kelmus, perverssused või lihtsalt valetamine. Inimväärikus on inimese väärikus.

Eneseväärikus rajaneb sisemiste piiride austamisel, enesele kindlaks jäämisel, oma südametunnistuse kuulamisel ja ideaalide järgimisel. See inimene, kes suudab oma parema mina tõeks elada, võib endale lubada eneseväärikust.

Sotsiaalne väärikus tähendab mainet, head nime, lugupeetust. Seda võib koguda kui kapitali, aga ka lihtsalt laiali pillata, ära kaotada. Tavaliselt me kasutame sotsiaalse väärikuse kohta sõna väärikus. Väärikus on miski, mis kuulub sellele inimesele, kes on väärikas.

Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Vääritu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Väärikas jääb selle juurde, mis on õige.

Väärikus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud – vähe läinud. Tervis läinud – palju läinud. Au läinud – kõik läinud. See käib ka väärikuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.

Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Minu arvates pole väärikus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.

Väärikus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik väärikad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kasvõi kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järele elamiseks. Südametunnistus on aga Jumala hääl inimeses.

Väärikus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja edevus tahavad olla sageli väärikuse pereliikmed. Kui eelnimetatud praktikad õnnestub nihutada väärikuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja väärikateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärväärikust sundlevitada.

Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad väärikust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese väärikus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim väärikuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab väärikuse mõiste mõtte.

Kust väärikus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane väärikus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.

Hea kolleeg, soovin Sulle väärikat suve.

Loe või kuula ka Lehtsaare aprillikuu mõtisklust tarkusest ning maikuu mõtisklust karismaatilisusest.