Aune Valk: Eesti ülikoolist. Enesekindlalt

Mitut keelt rääkides oleme ka paremad eestlased, kirjutab Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk vastuseks kultuuriminister Tõnis Lukasele tänases Postimehes.

Kultuuriminister süüdistab 29. augusti Postimehes kõrgkoole üldisemalt ja rahvusülikooli konkreetselt alaväärsustundes, mille väljenduseks on püüd minna üle ingliskeelsele õppele. Ma usun, et selline süüdistus ei puuduta valusalt mitte üksnes mind, vaid paljusid inimesi ülikoolis, kes eesti keelt, eestikeelset õpet ning Eesti ühiskonna teenimist oluliseks peavad.

Tartu Ülikool on rahvusvaheline rahvusülikool. See tähendab ühest küljest seda, et lööme kaasa maailma tippteaduses, mis muu hulgas kätkeb ka maailma parimate õppejõudude ja üliõpilaste kaasamist. On loomulik, et see töö – publikatsioonid, õpetamine, omavaheline koostöö – toimub peamiselt inglise keeles.

Teisest küljest tähendab see Eesti ühiskonna jaoks tähtsate teemadega tegelemist eesti keeles, oma Eesti inimestega. Mõlemad pildid on ülikoolis esindatud, kuid suur osa neist ei ole mustvalge ja kaks külge ei välista teineteist.

Eesti soost tippteadlased, kes on olulise osa oma akadeemilisest karjäärist töötanud maailma parimates ülikoolides ja publitseerinud rahvusvahelistes ajakirjades sadu artikleid, õpetavad paralleelselt Tartu Ülikoolis eesti keeles ning nõuavad tudengitelt head eesti keele kasutust. Samal ajal panustavad nad komisjonides osalemisega, ajaleheartiklite jm eestikeelsete publikatsioonidega Eesti ühiskonda. On ka neid, kelle enda rahvus- ja keeletunnetus on piisavalt tugev ning kes ei näe katastroofi selles, kui mõned tudengid, sh ka eesti tudengid, magistrantuuris inglise keeles õpivad. Sageli on neil endil välisõpingute kogemus, mis pole nende eesti keele oskust ega armastust Eesti vastu kuidagi kahjustanud.

Mis iganes põhjusel on magistriõpe mõnel õppekaval ingliskeelseks tehtud, pole kindlasti asi olnud prestiižis ja eesti keele kehvemaks pidamises. Ma pole kohanud ülikoolis veel kedagi, kes kahtleks, kas eesti keeles saab kõrgharidust anda. Iva on selles, et mõningatel juhtudel on seda mõistlikum teha inglise keeles.

Millised need juhud on? Üha aktuaalsem on tööjõupuudus ning võimalus kaasata välisüliõpilastest lõpetajaid Eesti tööturule – näiteks tarkvaratehnikas või matemaatilises majandusteaduses. Meil on unikaalset teadmust, mida muu maailmaga jagada, nagu Juri Lotmani vaimu hoidev semiootika või meie ajaloolisel kogemusel põhinevad Euroopa-Venemaa uuringud.

Üks põhjusi on võimalus luua koos mõne välisülikooliga ühisõppekava ning selle käigus üksteiselt õppida. Selline näide on võtta analüütilisest keemiast.

On ka neid erialasid, kus eestikeelses õppes ei jätku üliõpilasi – näiteks filosoofias või materjaliteaduses. Mõnel kiiresti areneval ja tugeva erasektori-tõmbega erialal pole (loodetavasti ajutiselt) piisavalt eestikeelseid õppejõude. Selline näide on IT.

Vaid üksikutel juhtudel võib öelda, et ingliskeelne õpe toimub turu tellimusel. Nii on näiteks arstiõppes.

Paljud ingliskeelsed kavad on mõeldud peamiselt välisüliõpilastele ja on lisandunud eestikeelsele õppele, kuid on ka neid, kus identset kava eesti keeles pole. Igal juhul on bakalaureuseõppe lõpetanud tudengil peaaegu sajaprotsendiliselt olemas eestikeelne alternatiiv magistriõppes. Küsimus pole selles, et eesti keeles ei saaks õppida.

Tartu Ülikool võttis sel aastal esimesse ja teise õppeastmesse vastu umbes 4200 tudengit. Neist umbes 600 ehk ligi 15 protsenti asuvad õppima inglise keeles. Inglise keeles õppijatest on omakorda iga viies eestlane. See tähendab, et kõigist vastuvõetud Eesti tudengitest asub neli protsenti õppima inglise ja 96 protsenti eesti keeles.

On see „alaväärsuse katk, mis viib keelevahetuseni“, nagu Tõnis Lukas seda nimetab? Vahest peab uues suurte hüüdlausete maailmas asju nii nimetama, et natukenegi tähelepanu saada.

Minu hinnangul on olukord vastupidine. Kui me peame asjaolu, et 17-aastase haridustee (12 aastat koolis ja viis aastat ülikoolis) jooksul õpitakse kaks aastat mingis muus keeles kui oma emakeel, eesti keele oskuse jaoks katastroofiliseks ja alaväärsuse väljenduseks, siis oleme oma emakeelest küll väga halval arvamusel.

Julgen öelda – ja seda ka ülikooli töötajate hulgas tehtud keelehoiakute uuringule tuginedes –, et ülikoolis väärtustatakse eesti keelt ja muretsetakse selle pärast rohkem kui Eesti ühiskonnas üldiselt. Ülikooli uue valmiva arengukava esimene punkt rõhutab seda rolli nii: „Eesti ühiskonna järjepidevuse hoidmiseks ja arengu tagamiseks on võtmetähtsusega, et meie noortel oleks võimalus ja soov omandada maailma tasemel haridus eesti keeles. Säilitame ja tugevdame Eesti keele, kultuuri ja rahvusteaduste rolli ülikoolis. Pöörame erilist tähelepanu õpetajakoolitusele ning akadeemilise järelkasvu õpetamisoskustele.“ Sama punkti juures rõhutame ka teiste keelte oskust.

Haritust ei saavutata vaid valikus eesti ja inglise keele vahel, vaja on palju rohkem. Nagu märkis Meelis Friedenthal oma eestikeelset kõrgharidust kaitsvas kõnes ülikooli kevadisel arengukonverentsil: „Tõeliselt iseseisvate mõtete tekkimiseks peaks inimene tundma vähemalt üht võõrkeelt, parem, kui mitut. Nii pääseme välja ühe keele- ja kultuuriruumi vangistusest ja hakkame tõsiselt võtma ka teisi inimesi, nii omasid kui võõraid. Just sealt, kus on ülimuslikuks peetud üht kultuuri või keelt, on saanud alguse äärmuslikud ideed.“

Ülikoolis õpetame oma üliõpilastele praegu 20 keelt.

Mitte alaväärsus, vaid kindlus eesti keele ja kultuuri tugevuses ja meie enda armastuses nende vastu lubab meil Eesti ühiskonna arengu tagamiseks, kui see on vajalik, kasutada ka teisi keeli. Ehk olgem ikka eestlased, eurooplased ja maailmakodanikud ning ärgem vastandagem neid olemisi üksteisele. Mitut keelt rääkides oleme ka paremad eestlased.

Ilusat juubelihõngulist õppeaastat rahvusülikooli perele ja kõigile, kelle südames on maailma tipus olev eestikeelne ülikool!