Foto:
erakogu

Kuidas elad, doktorant?

Alates 2022./23. õppeaastast on doktoriõppes muudatusi ning doktorant on lisaks ka ülikooli töötaja staatuses. UT uuris, mida kõnelevad oma doktoriõpingutest asjaosalised ise.

Universitas Tartuensise küsimustele vastasid juhuvalimi alusel sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi kolmanda aasta doktorant Pille-Riin Meerits; ühiskonnateaduste instituudi kolmanda aasta doktorant Anna-Kati Pahker; ajaloo ja arheoloogia instituudi neljanda aasta doktorant Fred Puss; ühiskonnateaduste instituudi esimese aasta doktorant Diana Poudel; eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teise aasta doktorant Kaisa Tammoja ning värske usuteaduste doktor Triin Käpp.

Üks neist õpib uue doktoriõppekava, teised vana järgi. Enamik intervjuusid on tehtud veebi või telefoni vahendusel, internetiuurija Diana Poudeliga kohtusime silmast silma. Seetõttu on vestlused suuresti peetud mugavas kodukontoritoolis ekraani taga istudes.

Image
Ühiskonnateaduste instituudi esimese aasta doktorant Diana Poudel.
Foto: erakogu

Miks doktoriõpe? 

Doktoriõppesse astumine ei tähendanud äkitselt pähe turgatanud otsust või soovi õpinguid pikendada, nagu ehk avalikust debatist mõnikord kõlama jääb.

Eesti filoloogi diplomiga Kaisa Tammoja, kes töötab Põlvamaa Arenduskeskuses mittetulundusühenduste nõustajana, uurib oma doktoritöös Põlva perekonnanimesid. „See on üsna iseenda ja huvitava teema pärast uurimine,“ tõdeb ta.

Eesti Keele Instituudi (EKI) leksikograaf-nooremteadur Fred Puss tuli doktorikraadi omandama nn vana bakalaureusega, mis on võrdsustatud magistrikraadiga. Tema uurimisvaldkond on Eesti perekonnanimede kujunemine ja kihistused 1940. aastani. „Mõte doktorantuuri astuda oli mul juba varem, aga otsustama pani osalemine Eesti perekonnanimede ajaloo projektis,“ ütleb Fred. „Töögrupi teistel liikmetel oli doktorikraad ja see inspireeris mindki õpinguid ette võtma.“

Pille-Riin Meerits, kelle taust on geenitehnoloogia, astus spordifüsioloogia doktorantuuri isikliku elu ajel: emana nägi ta, kui kergesti lapsed arvutimängude või telefoni kütkesse jäävad. „Minu uurimistöö eesmärk on leida viise, mismoodi vanemad saaksid oma lapsi liikuma õhutada, et lastel kujuneks sisemine motivatsioon vabal ajal trenni teha või värskes õhus olla.“

Diana Poudel on vestluskaaslastest ainus, kes on doktorantuuri astunud uue süsteemi järgi. Esimese aasta doktorandina on ta seega ühtlasi ühiskonnateaduste instituudis infovastupidavuse nooremteadur. Doktoriõppe peale oli Diana mõelnud kaua ja korra on ta doktorantuuri kandideerides ukse tahagi jäänud. Varasema teema, meediakirjaoskuse asemel võttis ta nüüd uurimise alla infovastupidavuse, mis on praeguse aja infosõja tõttu teravalt päevakorral.

Ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsioonispetsialist Anna-Kati Pahker, kes on doktorantuuris kolmandat aastat, uurib jätkusuutlikkuse siirdeid ja tööstuslikku modernsust ajavahemikul 1900–2020. See teema kasvas välja magistritööst, kus ta uuris kasutajate rolli internetisiirde mõju näitel USA-s.

Tartu Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp, kelle doktoriõpingud olid pooleli jäänud, naasis sügava huvi tõttu oma uurimisteema vastu, milleks on kristlike koolide roll 21. sajandi hariduses.

Lisatöö poolt ja vastu

Kaisa tunnistab, et ta on kaalunud põhitööst doktoriõppe kasuks loobumist, ent elukalliduse tõusu tõttu ei ole see praegu võimalik.

„Pool aastat tuleb kindlasti veel tööl käia ja võib-olla ikka ei saa nii lihtsalt ära minna,“ nendib ta ja rõhutab, et ülikool ei ole selles süüdi. „Ma lihtsalt ei taha leida end olukorrast, kus järsku enam sissetulekut ei ole ning töötukassa aidata ei saa, sest seni olen palga asemel saanud stipendiumi.“

Fred leiab, et Tartu Ülikooli stipendium koos EKI nooremteaduri tasuga doktorantuuris äraelamiseks piisav. „Kui ka mingil määral on vaja kõrvalt tööd teha, ei pea seda tegema täiskohaga.“

Õpingute kõrvalt töötavad suuremal või vähemal määral kõik intervjueeritud. Fred töötab nii EKI-s kui ka oma ettevõttes, kuid plaanib nominaalajaga lõpetada. Tema jaoks teeb selle mõnevõrra lihtsamaks asjaolu, et enne doktorantuuri oli ta aasta õppinud eksternina. Vähetähtsaks ei pea ta ka elukogemust – tema õpingutevaheline paus küündis paarikümne aastani. „Ma ei pidanud doktoriõppesse astudes nullist alustama, teemasse sisse elama ja allikatega tutvuma, mis ajaloo valdkonnas on põhiline ülesanne, sest tegelen sama teemaga ka tööl. Seetõttu edeneb doktoriõpe kiiresti. Pealegi saan oma töökoormust ja -aega ise reguleerida,“ sõnab ta.

Anna-Kati, kes teeb teaduskommunikatsiooni sama projekti kohta, millega on seotud tema doktoritöö, koormuses suurt probleemi ei näe. „Eks aega on ikka piiratud hulk, aga otseselt see doktoritöö valmimist ei sega.“

Kaisa sai esimesel aastal kõik mis vaja tehtud, ent tunneb, et maksis selle eest lõivu: doktoriõpingute kõrvalt täiskohaga töötades ei jäänud puhkamiseks enam üldse aega.

Ka Triin töötas õpingute ajal. „Kui oled oma elus juba kuhugi jõudnud, siis sa ei jäta oma tööd, ei loobu sellest.“ Puudust tundis ta võimalusest aeg-ajalt pikemat õppepuhkust võtta, et põhjalikumalt keskenduda. „Uues süsteemis tasub mõelda, kuidas toetada neid doktorante, kes samal ajal töötavad,“ ütleb Käpp. „Kui mul ei ole lõpetamisega kiiret, õpingud huvitavad mind ja mul on õpitavat ka tegelikult tööelus vaja, siis miks ma ei võiks õppimist pikendada?“

Peadpidi oma doktoritöös

Veebiõppe üks varjukülgi on, et kogukonnatunne tekib palju raskemini. Loengud on ainus koht, kus teiste doktorantidega kohtutakse. Kaisa kursusel loodi Facebooki grupp.

„Suhtleme omavahel, anname olulisest teada ja püüame üksteisele toeks olla,“ kirjeldab ta. Grupist on palju kasu, sest Kaisale on Tartu võõras ja tudengielu elamiseks tal aega ei ole.

Kokkupuuted oma instituudi doktorantidega on napid, tunnistab ka Diana ja mõtiskleb, kas peaks samuti doktorantide võrgustiku looma. „Igaüks kulgeb omasoodu ja vahepeal põrkume kuskil.“ Doktoritöö teemal vahetaks ta meelsasti mõtteid ka teiste valdkondade teadlastega.

„Lõpuks on juba teise inimese nägemine väärtus iseeneses,“ kinnitab ka Triin, kes kohtus oma õpingute ajal kaasdoktorantidega vaid doktoriseminarides.

Pille-Riin ütleb, et näeb silmast silma peamiselt oma kabinetikaaslast, kellega koos doktorantuuri astus. Ta kummutab arvamuse, nagu töötaksid reaalteaduste doktorandid rohkem koos kui humanitaar- või sotsiaalvaldkonna omad – „kuigi laboris oled inimestega koos, teed oma katseid ja mõõtmisi ikkagi üksinda.“

Anna-Kati õpingualased kokkupuuted piirduvad vaid sõpradega, kellest on juhtumisi samuti doktorandid saanud. Probleemi ta selles ei näe, samas on ta vestluskaaslastest ainuke, kes töötab rühma liikmena. Anna-Kati kiidab nii oma meeskonda kui ka juhendajat, kelle toetus on doktoritöö tegemise kergemaks teinud.

„Kui mul on midagi vaja või jääb teadmisi puudu, leiab juhendaja mulle kellegi, kes oskab aidata. Ise tuleb muidugi ka pingutada,“ nendib ta.

Fred oli sunnitud Tartu Ülikoolis töötavatelt kolleegidelt abi otsima, sest tema toonane juhendaja ei töötanud siin ja osa infot jäi segaseks. „Mõndagi sellest, mida ma ei teadnud, peaks olema sissejuhatavate kursuste osa, mitte juhendaja õpetada,“ leiab ta, sest esmajoones tundis ta puudust põhjalikust ülevaatest teadusrahastuse süsteemi kohta.

„Mida teha, kui doktorantuur läbi saab, kuidas kirjutada projektitaotlusi? Doktorantidele peaks a-st ja b-st alustades rääkima, kuidas teadlane töötab, kust ta raha saab, mida need paljuräägitud projektid tähendavad ja milliseid töövõimalusi peale ülikooli veel on,“ loetleb ta. Tema hinnangul peaks selle teema tutvustamine olema valdkonna ülesanne, sest rahastussüsteem on valdkonna sees pigem sarnane. Rohkem peaks rääkima ka teaduse populariseerimise vajalikkusest, mis sissejuhatavate kursuste põhjal ei näi kõigile doktorantidele selge olevat. „Näha oli, et doktorandid saavad sellest erinevalt aru, aga ometi on teaduse populariseerimine üha tähtsam: lihtsat ja selget ülevaadet, millega teadlased tegelevad, on vaja juba teaduse rahastajatele, rääkimata rahvast, kelle raha eest seda tehakse.“

Pinge võib tervisele hakata

Doktoriõpingute kõrvalt täiskohaga töötamine ei ole just lihtne. Triin, kes töötas lisaks doktoriõpingutele kahel kohal, sai enda sõnul hakkama – „ega vaimne tervis väga korras ei olnud pärast, aga polnud hullu.“ Tohtri abi ta ei otsinud, vaid toetus sõpradele.

Kaisa tunnistab, et esimese aasta koormust oli tema jaoks ülemäära. „Kõik sai tehtud, aga hind oli üsna ränk. Olen kunagi varem depressioonis olnud ja oskasin näha, kus see hetk on, kus tuleb pidurit tõmmata.“ Tema otsis abi ülikooli psühholoogilt, sai pea selgemaks ning jõudis järeldusele, et kõike ongi liiga palju ja koormust tuleb vähendada.

Ka Anna-Kati sõnul oli esimene aasta doktorantuuris väga raske, sest vahetult pärast sisseastumist algas pandeemia. Kuigi doktoritöö tegemist see ei seganud, oli õhustik pinev. Tagantjärele nendib ta, et ei andnud endale aru, kui raske tal tegelikult oli. Nõu küsis ta hoopiski hiljem, kui sai oma esimeste loengute järel üliõpilaselt ÕIS-i kaudu negatiivse tagasiside ja oli sellest väga löödud. „Siis pöördusin ülikooli nõustaja poole. Nüüd muidugi mõistan, et see ei olnud maailma lõpp.“

Ülikooli toetus on tuntav

Nii vana kui ka uue süsteemi järgi õppivad doktorandid kinnitasid, et tunnevad end osana ülikoolist. „Pääseme siseveebi ning saame ligi otsustusdokumentidele ja protokollidele, nagu töötajadki,“ ütleb Kaisa. „Mina olen see, kes tavaliselt protokollid läbi ka loeb. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga ma näen, kuhu ülikool suundub, ja tunnen, et olen sellesse kõigesse kaasatud.“ 

Sama kirjeldab uue süsteemi järgi sisse astunud Diana: „Mulle on antud laud, mul on töötõend ja mul on tööleping.“

Teisest küljest kirjeldab ta väikest kultuurišokki – tavaliselt antakse töötajale ülesanded ette, aga doktorandist nooremteadurile mitte. „Praegu on pigem nii, et doktorant tuleb kohale ja teeb endale ise selgeks, mis tööd ta täpsemalt tegema hakkab.“

Uue süsteemi suurim kasu ongi siinsete vastanute sõnul see, et nad on täieõiguslikud töötajad, tänu millele kehtivad neile ka kõik töölepinguga seotud hüved ja tagatised.

Triin ja Pille-Riin pole aga kindlad, kas nad oleksid doktorantuuri ka uue süsteemi järgi astunud. Triinu jaoks oleks töölt ära tulek olnud liiga suur otsus, Pille-Riin peab küsitavaks, kas täiskohaga nooremteadurina töötamine oleks laste kõrvalt võimalik. Tema arvates sobib uus süsteem rohkem neile, kes mõtlevad teadlase karjäärile.

Fred muretseb, kuivõrd jääb kehtima süsteem, kus 80% tööajast pühendad oma doktoritööle ja 20% võivad moodustada muud tööülesanded. „Kui sult eeldatakse õppetöö ja loengupidamise koormust, siis on see päris suur lisaülesanne,“ nendib ta.

Sama kõhklus on Dianal: „Ma tahaksin loota, et suhe 80 : 20 jääb pidama. Samas näitavad juba esimesed märgid, et see võib minna 50 : 50 peale. Mitte et keegi sunniks, aga nii palju põnevaid asju pakutakse teha …“

Karjääri suhtes pole kindlust

Kaisa on elus mitu kannapööret teinud ega muretse tuleviku pärast ülearu. „Ma võin olla ülikoolis projektide peal või ka teha midagi muud,“ ütleb ta, sest ei usu, et tema valdkonnas pärast doktorikraadi kaitsmist üldse täiskohaga akadeemilist tööd paistaks. 

Fred jätkab pärast kraadi kaitsmist tööd senise projektiga, kuid mõtleb ka järeldoktorantuuri peale, et leida võimalusi teadustööd edasi teha. 

Järeldoktorantuuri plaani peab ka Anna-Kati, kes näeb oma tulevikku pigem akadeemilisena. Siiski loetleb ta terve hulga asjaolusid, mis ei ole just peibutavad – alates väikesest palgast ja lõpetades sagedase tasuta töö eeldamisega, mida ikka ette kipub tulema.

Pille-Riin ennast teaduskarjääri tegemas praegu ette ei kujuta. „Konkurents on väga suur. Et olla tippteadlane, pead maksimaalselt pühenduma. Pigem näen end tulevikus doktorikraadiga eksperdina.“

Dianagi on täiesti kindel, et temast teadlast ei saa. „Ma pigem tahaks olla see, kes toob praktikat ülikooli ja viib akadeemilise mõtte praktikasse ning risttolmleb nende kahe vahel.“

Juba kraadi kaitsnud Triin ei kavatse ametit vahetada, ent on kogenud, et doktorikraad on toonud varem kättesaamatuid võimalusi – näiteks kandideerida ametikohtadele, mis eeldavad doktorikraadi olemasolu.

„Kellel on võimekust doktoritöö kaitsta, võiks selle ära teha,“ soovitab Fred, kelle meelest ühiskonnas võiks olla rohkem doktorikraadiga inimesi – „nad kõik ei pea olema teadustöötajad. Doktoriõpe avardab maailmapilti ja see on kasuks ka kõigis muudes valdkondades, mitte ainult teadustöös.“

Mari-Liisa Parder

TÜ filosoofiadoktor

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

#koostöö #õppimine
cc2a3419-andero_kalju_52385121401_o.jpg

Wise ja Tartu Ülikooli Sihtasutus lõid stipendiumi, et julgustada naisi IT-d õppima

#õppimine #sisseastumine
tudengid

Doktoriõppe infoõhtu arvutiteaduse instituudis

#õppimine
Ülikooli lõpetamine

Mida tasub teada enne doktoriõppesse kandideerimist