Helen Tera: sain alles õpingute jooksul aru, kui palju mõistlikumalt ja kvaliteetsemalt saab tarkvara luua
Helen Tera lõpetas Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika bakalaureuseõppe 2019. aastal ja asus juba õpingute kõrvalt tööle tarkvaraettevõttes. Peagi oli Helen aga ülikoolis tagasi ja valis tarkvaratehnika magistriprogrammi. Praegu uurib ta doktorantuuris Tartu jalgratturite liikumismustreid. Loe siit Heleni kogemuslugu.
Olin üks neist üliõpilastest, kes läks juba bakalaureuseõpingute ajal tööle ega arvanud, et magistriõppest iial abi oleks. Ometi sain mõni aasta hiljem magistrikraadi tarkvaratehnikas ning praegu olen Tartu Ülikoolis nooremteadur ja doktorant. Kuidas see juhtus?
Minu teekond algas Tartu Ülikooli informaatika bakalaureuseõppest. Olin kolmanda aasta alguses, kui sattusin tööle keskmise suurusega Eesti tarkvaraettevõttesse front-end-veebiarendajana. Töö meeldis mulle väga – see oli parajalt keerukas, mul oli vahva meeskond ja sain luua midagi silmaga nähtavat. Lõpetasin kohusetundlikult ära ka õpingud, kuid sel hetkel ei olnud mul mõtteski magistriõppesse astuda. Möödus umbes aasta, enne kui sain aru, et igatsen seda vaheldust, mida pakkusid eri õppeained ja projektid. Kuna hindasin õpingutes praktilisust, otsustasingi pärast aastast pausi astuda tarkvaratehnika magistriõppesse.
Kuivõrd tulin end proovile panema ja vaheldust otsima, otsustasin kahest suunavalikust valida endale võõrama: reaalaja sardsüsteemid (ingl embedded real-time systems). Tänu sellele sain rohkem kasutada ka tarkvaratehnika ühisõppekava võimalusi ja võtta aineid Tallinna Tehnikaülikoolist, kuigi olen põline tartlane. Sardsüsteemide teema sai mulle kiiresti südamelähedaseks. Eriti hakkasid meeldima esemevõrgu (IoT) ja nutika linna teemad.
Üks minu lemmiktegureid tarkvaratehnika õppekava juures oli niinimetatud projektiainete rohkus. Õppeained, kus anti väikese rühmaga mõne idee kallal pusimiseks vabad käed, meenutasid enim tööl esinevaid katsumusi, ainult et nüüd sai oma projektid ise kujundada. Lisaks töötasime tihti sama rühmaga mitme projekti kallal, nii et pärast rohkeid koosveedetud tunde Delta kärgedes tekkis tõeline tiimitunne, eriti võrreldes bakalaureuseaegadega, kui kursusel oli pea kakssada inimest ja igas tunnis olid justkui uued klassikaaslased.
Samuti meeldis mulle, et kõik projektid olid omamoodi erinevad ja nendes keskenduti tarkvaraarenduse eri aspektidele, olgu see siis arendamise metoodika (nt kursusel väle tarkvaraarendus) või tarkvaratoote disain (nt kursusel tarkvaratoodete juhtimine). Me ei õppinud ainult tarkvara looma, vaid tegema seda optimaalsel viisil, mis tagaks toote kvaliteedi, kasutajasõbralikkuse ja kestlikkuse.
Mida rohkem ma õppisin, seda rohkem leidsin puudujääke iseenda ja ettevõtte töös. Töörahulolu hakkas vähenema ja pärast esimest õppeaastat otsustasin töölt lahkuda. Umbes samal ajal juhtusin täiesti juhuslikult nägema üht projektikutset. Tartu Ülikooli intelligentsete transpordisüsteemide labor (ITS labor) otsis praktikante linna tellitud projekti jaoks, mille eesmärk oli Tartu transpordi modaaljaotuse arvutamine reaalajas. See klappis suurepäraselt minu suunavalikuga. Et mul oli vaja niikuinii praktika läbida, otsustasin sellele kohale kandideerida. Minu suureks rõõmuks võeti mind vastu ja sellega sai alguse üks ootamatult pikk teekond ITS laboris. Projektis jäi minu teha Tartu ratturite arvukust määrav moodul, mis osutus põnevaks ja sidus värsked teadmised südamelähedase teemaga – oma kodulinna rattasõbralikkusega. Pärast projekti lõppu otsustasin laboriga koostööd jätkata ja valisin magistritöö teemaks Tartu rattaringlusandmete analüüsi.
Et selleks ajaks olid mul kõik kohustuslikud õppeained läbitud, sain viimase semestri veeta programmi „Erasmus+“ raames Viini Ülikoolis. Valisin endale paar huvipakkuvat õppeainet ja kirjutasin samal ajal ka lõputööd. Kui suve alguses õpilasvahetuselt naasin, olid mul kõik ainepunktid käes ja lõputöö valmis. Nii sain selle augustis kaitsta ja lõppeski minu seiklus tarkvaratehnika magistriõppes. Kuna aga lõputöö teema oli mulle südamelähedane, otsustasin endalegi üllatuseks jätkata selle uurimist ka doktorantuuris.
Tarkvaratehnikat õppides mõistsin, et igale probleemile saab alates rakenduse arendamisest kuni teadusartikli kirjutamiseni läheneda metoodiliselt, kasutades selleks sobivaid tehnoloogiaid ja protsesse. Kuigi erialase töökoha leidsin kerge vaevaga ka ilma magistrikraadita, sain alles õpingute jooksul aru, kui palju mõistlikumalt ja kvaliteetsemalt on võimalik tarkvara luua. Lisaks andis magistriõpe mulle tehnilised oskused, et jätkata tööd reaalaja sensoritega.
Praegu kasutan koostöös FLOW labori ja ITS laboriga mitmesuguseid GPS- ja sensoriandmeid, et uurida Tartu jalgratturite liikumismustreid ja aidata kaasa sellele, et Tartust saaks rohelisem ja rattasõbralikum linn. Vabal ajal hoian end vormis lennukettaspordi ehk frisbiga, milles tulime 2022. aasta lõpus Eesti koondisega ka Euroopa meistriks.
Tulevasel õppijal soovitan olla uudishimulik ja kasutada kõiki võimalusi, mida Tartu Ülikool pakub. Näiteks tasub võtta valikaineid teemadel, millega pole varem kokku puutunud – kes teab, äkki hakkab miski väga meeldima! Samuti soovitan võimaluse korral veeta aega välismaal programmi „Erasmus+“ vm toel. See on silmiavav kogemus, mis jääb saatma terveks eluks.
