Karoliine Holter: magistriõppes on rohkem valikuvabadust ja praktikat

Karoliine Holter lõpetas 2020. aastal Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi bakalaureuseõppe informaatika erialal ja astus siis magistrantuuri tarkvaratehnika erialale. Praegu õpib ta doktorantuuris ja töötab arvutiteaduse instituudis programmeerimiskeelte nooremteadurina.

Ma ei olnud seda tüüpi informaatikatudeng, kes juba maast madalast programmeeris või arvutitest huvitus. Ausalt öeldes mulle gümnaasiumis informaatikatund isegi ei meeldinud. Gümnaasiumi lõpus plaanisin minna ülikooli geograafiat õppima. Kui oli aga aeg sisseastumisavaldus esitada, küsis ema minult muuseas, kas ma hoopis informaatikat ei tahaks õppida. Mõtlesin, et matemaatika on mul iseenesest tugev, õppekava tundus põnev ja tulevik IT-valdkonnas helge – nii ma informaatikaõppesse astuda otsustasingi. Bakalaureuseõppe lõpetades olin veendunud, et informaatika mulle tõesti meeldib. Samas ei tundnud ma end veel nii kindlalt, et kohe tööturule siseneda. Edasiõppimine oli minu jaoks loogiline samm.

Minu magistriõppe kogemus erines kõvasti bakalaureuseõppe omast. Esiteks olin ülikoolieluga (ja just Tartu Ülikooliga) hästi kohanenud ning õppimine läks tänu sellele palju ladusamalt. Lisaks oli magistriõppes vähem kohustuslikke aineid ning rohkem valikuvabadust ja praktikat, et lõpetanu oleks kindlasti valmis pärast õpinguid tööle asuma. Kui informaatika bakalaureuseõppekava annab vajalikud baasteadmised, siis tarkvaratehnika magistriõppekava on hüppelaud tööturule. Magistriõppe käigus on võimalik omandada hulganisti teadmisi, mida informaatikavaldkonna töökohtadel rakendada.

Üks baasmooduli kohustuslikke aineid on „Väle tarkvaraarendus“ (Agile Software Development), kus praktiseeritakse kogu semestri vältel väleda tarkvaraarenduse põhimõtteid ja harjutatakse meeskonnas töötamist. Kohustuslike ainete hulka kuuluvad ka spetsiifilisemad kursused, nagu „Tarkvaratoodete juhtimine“, mis valmistab ette tooteomaniku ja tootejuhi ametiks, ning „Äriprotsesside juhtimine“, kus õpitakse äriprotsesse mõistma, modelleerima ja analüüsima. Õppekava on hästi üles ehitatud ning arendab just neid külgi, mis ei ole IT-sektoris vajalikud mitte ainult tarkvaraarendajana, vaid ka juhtivatel positsioonidel töötamiseks.

Ka ainete korraldus on magistriõppes erinev. Enamik ülesandeid on rühmatöö vormis projektid, mis vältavad terve semestri. Esimesel semestril koostasime kahe baasaine tarbeks neljaliikmelise tüdrukuterühma, kellega koos otsustasime teha ka kõik järgnevate semestrite rühmatööd. Me klappisime tõesti hästi ning projektid edenesid ladusalt ja nauditavalt. Pärast lõputööde kaitsmist läksime tüdrukutega kohvikusse tähistama ja naljatasime, et kui kellelgi hea mõte tuleb, peaksime iduettevõtte looma, sest meie kaheaastane koostöö oli tõesti hea. Seega soovitan tarkvaratehnika magistriõppesse astujatel varakult leida endale sobiv kursusekaaslaste tiim. Nii mööduvad need kaks aastat tõesti toredasti!

Meie nelikust läksid kaks neiut magistriõppe kõrvalt tööle ja jätkasid samades ettevõtetes ka pärast kraadi saamist. Kaks tegid praktika ülikoolis ja jäid ka pärast magistriõpingute lõpetamist ülikooli tööle. Mina olin üks neist kahest viimasest – jätkasin tööd ülikoolis ja astusin doktoriõppesse. Seda, mis ma pärast doktorikraadi omandamist teen, pole ma veel välja mõelnud. Neli aastat on siiski pikk aeg, mitte nagu magistriõppeaastad, mis bakalaureuseõppega võrreldes nagu niuhti läksid. Tunnen, et doktoriõppeks andis tarkvaratehnika õppekava mulle hea põhja.