Kevin Akkermann: informaatika õppekava annab alusteadmised ja aitab valida karjäärisuuna

Kevin Akkermann õpib Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis bakalaureuseastmes informaatikat. Ta on võtnud osa tudengiprojektide võistlusest ja häkatonidest ning on aktiivne liige Tartu Ülikooli Matemaatika-Informaatika Tudengiseltsis MITS. Loe Kevini kogemuslugu informaatika õppimisest.

Minu teekond IT-maastikul algas juba algklassides. Tänu ProgeTiigri programmile sain koolis arendada eri mobiiliäppe, luua videomänge ja võistelda legorobotitega. Sealt algaski minu kirg programmeerimise vastu ja alati, kui mul oli võimalus arvutis olla, ma kas mängisin mänge või lõin neid ise.

Mu vanemad aitasid mul seda kirge hoida ja soovitasid mulle Tartu Ülikooli teaduskooli kursuseid, mida kooli kõrvalt läbida. See andis mulle juba varakult sügavad alusteadmised, mille põhjal edasi areneda. Gümnaasiumi lõpuks olin osalenud informaatikaolümpiaadidel, olnud oma esimeses õpilasidufirmas ja saanud esimese praktikakoha Playtechis.

Kui tuli teha valik, kas minna ülikooli õppima või mitte, olid mul seetõttu vastakad tunded. Mõtlesin, et kas mul on üldse mõtet ülikooli astuda. Praegu, teise aasta bakalaureusetudengina olen väga rõõmus, et tegin otsuse ülikooli kasuks. Informaatika õppekava annab tulevasele spetsialistile alusteadmised ja võimaldab valida esialgse suuna, kuhu oma karjääriga liikuda. Võimalusi on palju ja õppeained on väga hästi korraldatud.

Minu meelest alahinnatakse ülikooli sotsiaalset aspekti. Informaatika õppekava läbib üle kahesaja tudengi, kelle seast leiab endale seltskonna, kellega koos õppida või lihtsalt vaba aega veeta. Lisaks ei saa mainimata jätta mulle armast Matemaatika-Informaatika Tudengiseltsi MITS. Seltsis on motiveeritud punt tudengeid, kes aitavad ülikooliga kohaneda, annavad häid nõuandeid (ülikooli)elu kohta ja on üldse toredad inimesed, kellega aega veeta.

Praegusel tööturul kaheldakse esmajoones tehisintellektipõhiste tööriistade võidukäigu taustal ülikooli vajalikkuses aina rohkem. Sotsiaalmeedias püüavad tihti pilku pealkirjad, mille kohaselt on programmeerija amet surnud. Arvestades, et sotsiaalmeedias on kõige väärtuslikum valuuta tähelepanu, siis püütakse asjaga liialdada.

Programmeerija amet ei ole surnud – vastupidi, see areneb tänu tehisintellektile. Praegune aeg sarnaneb ajaloos hetkega, mil kalkulaatorid said igaühele kättesaadavaks. Toona arvati samuti, et see on matemaatika surm, kuid tegelikult võimaldas see veel efektiivsemalt matemaatikat teha.

Kalkulaatorite ja tehisintellekti puhul on tähtis aru saada, mis hetkel neid kasutada. Ülikooli esimestel aastatel on väga ahvatlev lasta tehisintellektil kõik oma kodutööd ära teha, sest see saab nendega väga lihtsalt hakkama. See on aga justkui SMS-laenu võtmine, sest lühikest aega tundub olukord väga hea, kuid üsna kiiresti saabub arusaam, et intresside tagastamine läheb väga kalliks maksma. Õppetöös tuleb intresse tagasi hakata maksma siis, kui tehisintellekt ei lahenda enam kõiki probleeme, kuid enda teadmised on jäänud puudulikuks.

Soovitan ülikooli algkursustel kasutada tehisintellekti võimalikult vähe, sest programmeerimist päriselt õppides omandatakse süntaks ja probleemide lahendamise oskus. Eeldada, et see saab selgeks tehisintellekti abil, on sama mis loota, et jõusaalis saab tugevaks pelgalt vaadates, kuidas teised inimesed raskuseid tõstavad.

Lisaks probleemide lahendamise oskusele annab informaatika õppekava võimaluse oma oskusi projektides ka praktiliselt rakendada. See õpetab aina tähtsamaks muutuvaid pehmeid oskusi ja võimaldab teha tutvust muude huvitavate teemadega.

Sisseastujatel on tihti hirm matemaatika ees. Informaatika õppekavas on nelja semestri peale jaotatud neli matemaatikaainet, kuid need ei murra konti. Matemaatika õppimise mõte ei pruugigi olla spetsiifilise teema omandamine, vaid varasemate matemaatiliste oskuste kasutamine uute saamiseks. Pealegi pakub ülikool esimesel semestril õppeainet „Matemaatika alused“, mis aitab vajaduse korral järje peale.

Kui kahtled, kes informaatika on sinu jaoks, võid tulla tudengivarjuks ja näha oma silmadega, milline on meie igapäevane õppetöö.