Naised teaduses: masinõppe nooremteadur Mari-Liis Allikivi

10-16. veebruaril 2025 toimub Tartu Ülikoolis päeva „Naised teaduses“ tähistamiseks teemanädal. Sel nädalal soovime ka meie oma teadlaste tegemisi ja saavutusi esile tõsta ning palusime teadlastel vastata kolmele küsimusele. Sõna saab Mari-Liis Allikivi, masinõppe nooremteadur.

Palun kirjelda lühidalt oma uurimisvaldkonda

Mina tegutsen tehisintellekti valdkonna teoreetilisemas nurgas. Proovin selgust tuua teemadesse, mis uurivad, kuidas tehisintellekt oma ebakindlust suudab või peaks suutma väljendada. See on oluline tehisintellekti laiemal kasutuselevõtul, eriti riskitundlikes rakendustes, kus oleks vaja teada, millal tehisintellekt kohtab tundmatut või ebaselget olukorda. Meie uurimegi, millist ebakindlusega seotud infot oleks vaja teada, millist infot suudame hetkel kätte saada, ning kas suudame nende kahe vahelist erinevust vähendada.

Mis sulle teadlasetöös eriti meeldib?

Konkreetselt minu valdkonnaga seoses meeldib mulle see, et ma saan üsna lähedalt jälgida tehisintellekti pöörast arengut. Aga üldisemas plaanis olen ma inimene, kes väärtustab väga ausust ja sügavust. Ning teadustöös on need kaks aspekti samamoodi olulised. Uue teadmiseni ei jõua pealiskaudse käsitlusega ja lõpuks pole kasu, kui noogutada kaasa millelegi, mis päriselt ei toimi. Seega, oma parima teadmise juures tuleb minna süvitsi ja olla omaenda leitu vastu võimalikult objektiivne. Lisaks on teadlase elus palju vabadust, loomingulisust, huvitavaid probleeme, suuri väljakutseid ning inspireerivaid ja häid inimesi.

Miks sa soovitaksid noortel asuda IT-d õppima ja kaaluda teadlase karjääri?

Ma usun, et vähesed teavad kohe varakult, et nendest peaks saama teadlane. Mina läksin IT-d õppima sisuliselt kõhutunde pealt – mul ei olnud varasemalt mingit kokkupuudet, lihtsalt teadsin, et ma matemaatikat liiga palju ei karda. Esimene semester oli tohutult hirmus, tüdrukuid oli oluliselt vähem, kui neid praegu sellel õppekaval on, ja lisaks tundus, et kõik ülejäänud noormehed on juba professionaalid. Muidugi see nii ei olnud. Õnneks hakkas mulle kohe programmeerimine väga meeldima – just oma loogika pärast – ning järk-järgult nägin, et ma saan täitsa kenasti hakkama. Kuigi kahtlus, et äkki olen vales kohas, kestis ikkagi aastaid. Teadlase teele sattusin samamoodi üsna kogemata – see ei olnud midagi, mida enda jaoks ette nägin, aga üks asi viis teiseni ja lõpuks olin ma doktorantuuris. Ja tegin teadust. Ja vist saan hakkama. Ehk siis võin ennast ilmselt teadlaseks kutsuda? Nii et kokkuvõtteks – teadlaseks võib ka kasvada ning isegi kui sulle tundub, et „mis nüüd mina”, siis kui sa leiad, et selline detektiivitöö, sügavuti minek ja uue teadmise leidmine kõlab huvitavalt, siis jäta see variant endale meelde, räägi ja uuri. Sa ei pea olema geenius – võid ka lihtsalt olla inimene, kelle sõnavaras on „Aga miks?” ülekasutatud.